06022018 Beg- Plix-plax, EMO laks

Kuna eelmisel korral sai kuukaart täis, siis oli meil pikk arutelu, kas minna sellel kuul või mitte, kuna meie enda treener tagasi veel ei tule. No lõpuks suhteliselt vastumeelsena ütlesin, et okei ma olen nõus tulema, halb idee, väga halb idee.
Päev või kaks enne tuli välja, et meid polegi trenni pandud, hästi läheb. Läbi Kristiina saime ikkagi enda tavapärase trenni. Talli jõudsime nagu alati kell 15, esialgu polnud meil midagi teha, sest hobused olid väljas. Seekord oli minul Beg ja Kaisal Clinton. Mingi hetk tõi treener meie hobused ka sisse ja puhastasime ruttu ära, kõik sai kiirelt valmis ja võtsime suuna maneeži poole. Natuke aega ootasime ukse taga ja ei julgend sisse minna, kuna Koma sõitis ja kartsime teda ehmatada. Sisse minnes Koma sõitja ütles, et ma Beg'i huvides paneks ukse kinni, et ta ehmub kergelt. Üritasin Beg'i ukseni saada, aga väga vabatahtlikult sinna ei läinud ja ma ei kartnud ka midagi. Mind meeletult häiris see, et üks maneeži küljeustest polnud kinni ja see kolksus pidevalt lahti ja siis väikese pauguga tagasi kinni, see Beg'i küll ei tundunud hirmutavat õnneks.
Iga kord kui üritasin sadulavööd pingutada, siis ta hakkas mu ümber tiire tegema ja ei püsinud üldse paigal, ma oleks pidanud selle meelde jätma. Läksin selga ära ja no sadul oli kuidagi imelik, minu jaoks puudus eest igasugune toetus ja ütlesin Kaisale ka, et issand kui lihtne oleks siit kukkuda. Maneeži etteotsa sattudes tuli treener ka ja ütles, et no anname Beg'i jaoks ka steki, mina ei tundud, et seda vaja oleks, aga ma ei viitsi treenerile vastu ka vaielda. Enne seda katsusin, et sadulavöö ka kuidagi natuke lahti, sest ta enne nagu punnitas vastu mulle ja jõi hästi palju vett boksis. Stekki nähes hakkas ta eest ära kõndima ja siis treener tuli ikka ja võttis hästi õrnalt ratsmest kinni, ütlesin talle, et ma tõmban sadulavöö ka siis rohkem kinni, sellest läks põrgu lahti.

Ma ei tea, kas tõesti minu parem jalg läks liiga taha või kuhu iganes(ühelgi teisel hobusel pole sellest sooja ega külma) või treeneril läks ikkagi stekk kuidagi suule liiga lähedale, aga ta ei hoidnud väga kinni ka ratsmetest JA siis juhtus see, mida pole väga kaua juhtunud, eriti veel ratsakooli hobusega.
Beg tõmbas galopis mul alt ära, vasak jalg oli mul kuskil x kohas, sest just üritasin sadulavööga jamada ja parem jalg oli vist esialgu jaluses. Kuidagi hoidsin ennast esialgu kinni ja Beg tegi sellise poolringi maneeži keskel ning ma tundsin kuidas ma hakkan ühele poole ära vajuma, kuna surusin jalusele. Lasin paremast jalusest lahti ja vaatasin, et jääb sammu ja kui korra suutsin rahulikumalt hingata, siis tuli välja, et ma eksisin. Beg tõmbas täie kiirusega mul uuesti alt ära ja mina vajusin nii ühele küljele ära, et kukkusin meeletult kõvasti enda vasakule puusale ja jalale. Esimese asjana pisarad voolasid korraks ja valu oli tappev, üritasin püsti tõusta, aga ma ei suutnud. Viskasin ennast lihtsalt pikali ja üritasin täiesti jõust ennast kokku võtta. Lõpuks treener tuli Beg'iga mu juurde ja aitas mind püsti, valu oli meeletu. Lonkasin kuidagi pukini, istusin maha ja siis jõudis vaikselt šokk kohale ja ei saanud korralikult õhku kätte enam. Kartsin, et minestan sellest meeletust valust ja hingamisraskustest ära. Treener mitu korda küsis, et kas tahan selga tagasi, sest ta vist ei saanud aru, kui tõsine asi tegelikult on.
Mingi hetk hakkas mul istudes säär surisema ja jalas oli äärmiselt vähe jõudu. Ma ei julgenud kuidagi küsida, et kas ma võin kuskile minna ja pikali visata, aga õnneks varsti lõpetas Koma omanik trenni ja tegi ukse lahti. Võtsin kogu julguse kokku ja küsisin, sest pilt hakkas natukene eest minema. Püsti tõustes ei suutnud ma peaaegu üldse püsti seista ja Koma omanikul oli minust nii kahju, aga ta ei saanud kuidagi aidata ka. Hästi aeglaselt lonkasin ühte suurde tuppa, panin toolid ritta ja viskasin pikali, et valu nii hull ei oleks. Lõpuks kell oli piisav, kuidagi lonkasin ette ruumi. Kristina oli ka tulnud ja varsti tuli treener ka sinna, rääkisid minuga natukene juttu ja 10 minuti pärast jõudis Kaisa.
Maksime trenni raha ära, mõtlesin küll, et natukene nõme, ma kukun ennast 3 minutit pärast selga minekut katki ja maksan kuu raha, ehk kukkumise eest maksin 11,25€. Mis seal ikka, eks näeb, mis sellest saab.
Kuna ma olin hommikul juba otsustanud, et tahan koju Vaga Mama't, siis võtsime suuna sinna. Autosse saamine oli jube, valu oli MEELETU, liigutada ma ennast ei julgend. Helistasin emmele ka ja rääkisin, et kukkusin alla, tema läks täiesti paanikasse, et pärast lähme EMO'sse. Tellisin toidu ära ja ootasime parklas, et see valmiks. Kaisa käis järel ning võtsime suuna minu koju. Peaaegu läbi pisarate sain autost välja ja kuidagi kahest esimesest astmest üles. Koridori jõudes Kaisa jooksis üles, et äkki ta saab mind üles aidata. Ma suutsin läbi valu selle ajaga 1 astme astuda ja kuidagi vedasin ennast esimesel korrusele ehk umbes 6 trepiastet, see oli täielik põrgu. Jõudsime mõlemad arusaamale, et mina koju ei saa ja tuleb ikkagi vanemate poole minna. Kaisa jooksis tõi mu toidu ja paar asja toast, seiklesime autosse tagasi ja vanemate poole. Saime hoovi sõita ja jällegi läbi meeletu valu tulin autost välja.
Toas istusin kuidagi toolile ja olin seal tükk aega, sest emps pidi vahepeal ära käima. Kuna mul pärast kukkumist lõi meeletu väsimuse peale, siis lõpuks suutsin ennast teise tuppa diivanile visata, kass oli ka mul mitu korda kaisus ja tukkusin vaikselt. Püsti tulek oli jube, pole sellist valu vist veel tundnud. Püsti ma igastahes sain ja lõpuks võtsime suuna EMO'sse. Kohale jõudes esialgu ma ei istunud, kuna kartsin, et meeletult valus on püsti tulla, aga lõpuks ikkagi pidin istuma, kuna teised inimesed ka ootasid. Sisse minnes pidin ratsapüksid nagu alla tõmbama ja üks õde ütles, et viska voodile, selle peale hakkasin meeletult värisema, et ma ei suuda küll kuskile visata. Kuidagi sain nagu püksid alla poole ja arst katsus üle, loomulikult peab alati tegu olema mingi noore meessoost arstiga. Katsus selga, tuharat ja puusa, vahepeal käisid meeletud valuhood läbi. Ütles küll, et midagi tõsist ei tohiks olla, aga saadame ikka kindluse mõttes röntgenisse.
Röntgenis pidi riided ära võtma ja alguses kartsin, et pean ratsapüksid üleni ära võtma, aga ma ei saanud mitte kuidagi kummardada, õnneks pidin sama tegema mida esimeses kabinetiski. Pildid said tehtud ja ootasime natukene teise kabineti ees veel. Sisse minnes arst ütles, et ei näinud nagu midagi, kirjutas mulle mingi tugeva valuvaigisti. Käisime apteegis ja andsin tööle ka teada, et lisaks sellele, et ma paar päeva varem haigeks jäin ja töölt ära pidin tulema pärast 2hte tundi, kukkusin ma nüüd ennast vigaseks ka. Tööl niigi pole inimesi, kõik haiged.
Vanemate poole minnes ema pidi aitama natuke riideid vahetada, sest ma ei saanud kummardada, ehk ma ei saanud ratsapükse ega põlvikuid ära. Voodisse minek oli ka jube, ma pidin ennast põlvili laskma ja siis kuidagi kätega ennast üleval hoidma ja paremale küljele laskma. Aga nii kui ma täielikult parema külje peal olen siis vasakul on mingi valu, nagu mingi tükk oleks alaseljas/puusas, mis vajutaks kogu ülejäänud kehale. Selja peal ma magada ei saanud, koguaeg pidi olema padi selja all, et vasakule poole ei vajuks, pööramine oli jube. Hommikune voodist üles tõus oli omamoodi jubedus ja meeletu valu.

Praeguseks on kuues päev ja selline meeletu tükk on ikka vasakus küljes/seljas ja lonkan natukene. Teisipäevase trenni jätsime ära, sest sellises olukorras ma sõita küll ei saa. Tegelikult järgmisel päeval helistati EMO'st ja öeldi, et radioloog leidis nagu midagi pildilt, kui valu läheb hullemaks, siis peaks tagasi tulema. No valus mul otseselt pole, aga ma tahaks teada, et mis sealt leiti ja miks on tunda siiani mingit hiiglasliku tükki seljas. Sinine leht ka hetkel 20 märtsini, järgmine kuu olen küll väga vaene.
Täna käisin EMO korduvkabinetis ja midagi tarka seal ei öelnud, murdu pole, aga lehte pikendati 29 märtsini, tõesti vahva.

27022018 Variisa

Kristiina eelmisel päeval mainis juba midagi, et Katrin haige ja ei tea, kes meile trenni annab ja kas üleüldse toimub. Talli jõudes läksime kohe bokside juurde ja küsisin ühelt naiselt, kes oligi meie treener, ta tegelt ühe teise talli omanik, aga aitab hetkel Ecus. Minul oli jälle Variisa ja Kaisal Artik, panime nad vahekäiku ära ja nii kui jõudsin paar tõmmet harjaga ära teha, lasi Variisa jälle hunniku keset talli, see on juba teine kord minuga ja Kaisaga tegi ka seda ühel korral, naljakas.
Lõpuks saime valmis ja läksime maneeži, jalutasime ja siis tuli treener ka, rääkis endast ja miskit veel, ma täpselt enam ei mäletagi. Traavi tehes kordus täpselt sama asi, nagu kõige esimeses trennis, kuulsin jälle, et mul 100 viga. See on üks suurimaid põhjuseid, miks ma mitte kuidagi ei salli treenerite vahetusi, sest kui ma ühega juba ära harjun ja tema minuga, siis järgmine lööb lihtsalt kõik sassi. Kui Katrin nagu järjest, samm-sammu haaval aitab edasi liikuda, siis keegi uus seda ei tea ja lööb kõik peapeale. Ratsutamises ma ei salli mitte kuidagi muutust, nii kui vahetub treener või hobune, olen mina jälle liimist lahti ja ei suuda minna tagasi oma tavapärasesse rütmi.
Igatahes enamus ajast kasutasime poolt platsist ja tegime ühte suurt ringi, et pidime maneeži keskel oleva nurga läbi sõitma ja siis hobuse sirgeks saama ning peale toda järgmine nurk ja sama asi. Enamus ajast ei saanud ma aru, mida tegema peab, täiesti arusaamatu minu jaoks, kuna mina ei tea enamus asjade teoreetilist pooltki, siis raske teha praktikat.
Tegime kergendatud traavi ja ma olin isegi imestunud, et tihti kergendasin õigele jalale, mõned korrad treener mainis, et vahetame jala ära ja pärast seda sain jälle korda. Mingi hetk hakkasime tegema täisistakus traavi ja no see on ikka raske. Jalused ei püsinud jalas, sest jalad ei olnud korralikult, istuda ei suutnud ma ka ilusti, vahepeal põntsusin meeletult. Mida edasi, seda paremaks kõik läks ja ilma, et ma oleks isegi aru saanud, mida ma teen, jooksis hobune ratsmes. Paar suunamuutust ja natukene tegime ka poolistakut.
Korra jalutasime ja alustasime galopiga. Treener ütles, et istuge sisse ja sõitke puusaga edasi, no mul oli nalja kui palju kui ma seda kuulsin. Esialgu tegime ikkagi poole maneeži peal ja üritasime ikka nurki ilusaks sõita, aga no galopis on kõige vähem kontrolli kõige üle. Mina pidin Variisat koguaeg kiiremaks sõitma, aga minu jaoks oli ta niigi kiire ja mida kiiremaks ma ta sain, seda vähem suutsin ilusti istuda. Natuke olime ringi peal ja siis pidime sirgel laskma hobusel lihtsalt joosta, ise ajasime edasi, et nad jookseks. Kuna Variisa oli mul rajal, aga selle vagu oli suhteliselt sügav, siis ühes nurgas ma küll kartsin, et käin temaga lihtsalt pikali, kuna ma ei saanud teda kuidagi tagasi. Õnneks jäime mõlemad korrad ilusti püsti, aga tagasi võtmisega oli mul tükk aega raskusi.
Lõpetuseks tegime pea olematu ratsmega lõputraavi, aga pidime ikka edasi ajama ja nii raske on kergendada kiires traavis, enamus ajast ma lihtsalt loperdasin seal seljas. Jalutasime ära ja viisime hobused ära.
Boksis võtsin varustuse ära ja krabasin ühe harja, et saaks puhastada, aga mingi tüdruk lihtsalt läks ja pani täie jõua vee käima, et ämbrit täita ja Variisa ehmatas nii meeletult, et jooksis minust peaaegu üle. Mina olin sellest nii korralikult jahmunud ja vihane, et tulin värisedes boksist välja ja oleks hea meelega tahtnud vastu vahtimist tollele tüdrukule anda, et mis sa idioot ei oska teistega arvestada või.

20022018 Variisa

Talli sõites oli meeletult ilus ilm, lumi maas ja päike säras. Kohale jõudes astusime tahvli ette, vaatasime alguses, et mhm sama nagu alati, astusime paar sammu eelmale ja siis oli nagu, oot misasja. Mõlemad tormasime tahvli juurde tagasi ja vaatasime, et hobused olid vahetuses. Kaisa sai Artiku ja mina Variisa. Seda oleks olnud kõrvalt nii naljakas näha.
Läksime talli, hakkasime hobuseid valmis panema ja kui Katrin tuli uurisime, et kas hobused pididki vahetuses olema, pidid jah. Uuris veel, et kas me maastikule ei tahaks minna, ikka tahtsime, mõtlesime juba talli sõites seda, et ideaalne ilm selle jaoks. Katrin pani ka hobuse valmis ja ronisime tallis selga ning korra õues olevale platsile, et saaks sadulavööd ja jalused paika. Ootasime ühe naise Komaga ära ja hakkasime liikuma.
Alguses jalutasime natukene aega, täitsa mugav liikumine ja tundis meeletult hea. Ühel sirgel alustasime traaviga, mõnus oli, alguses oli kõik hästi, aga mida edasi me traavitasime, seda hullemaks kõik läks, sest ühel hetkel ma ei saanud Variisat mitte kuidagi enam tagasi ja ta ronis Artikule koguaeg nii tagumikku. Ma meeletult kartsin, et Kaisa Artikuga minu ees peaks libisema, siis jookseks ma lihtsalt neist üle või äkki Artik paneb lihtsalt Variisale lihtsalt kabjaga. Olin natukene frustrated ja väsinud, ütlesin Katrinile ka, et ma ei saa nagu hakkama ja ta seletas kuidas olla, et anna järgi ja ise ka seljas vabamaks, et siis õnnestub paremini, õnnestuski. Mida edasi, seda paremaks läks, väga lahe oli maastikul teistega olla. Galoppi tegema ei hakkand, kuna mina ja Koma omanik ei tundnud ennast just kõige vabamalt ja ma kartsin, et ei saaks Variisat enam mitte kuidagi tagasi.
Kuna aega oli veel piisavalt läksime seljas läbi talli otse maneeži. Korra jalutasime ja hakkasime galoppi tegema. Mõned korrad tegin valest jalast, sest ma ei teadnud, et paindega saab sellist asja kontrollida. Päris hea galopp on Variisal, traav ka äärmiselt mugav. Tegime veel lõputraavi ja jalutasime hobused ära.
Artik läks järgmisesse trenni edasi, aga Variisa viisin talli tagasi, võtsin lahti ja nunnutasin natukene boksis.

13022018 Artik

Eelmisel korral leppisimegi kokku, et sellel kuul käime iga teisipäev kell 16:00.

Kaisa tuli mulle 14:50 järgi, käisime korra tanklas ja võtsime suuna Ecusse. Talli jõudes vaatasime, et samad hobused, kes alati, ma olin selle peale küll nii rõõmus, sest Artik kuidagi armsaks saanud. Alguses seisime niisama, sest aega oli iseeneset väga palju, aga varsti võtsime hobused tallivahele ning hakkasime puhastama. Saime suht kiiresti valmis ja maneeži saime kuskil 15:50. Korraks hakkas jälle pihta see jama, mis mul üks kord ka Artikuga oli, et nii kui panen selle ronimisredeli ta kõrvale, siis ta kõnnib eemale. Tee, mis tahad, aga ei saanud ma teda seisma. Paar minutit varem tuli Kristiina ja läksin siis Artikuga uuesti maneeži ette koridori, et teda kutsuda, aga nägin Katrinit juba tulemas. Tagasi maneeži, proovisin korra veel ja sain kohe selga, naljatilk.

Tegime sammu ja Katrin küsis, et mida me teha tahaks, see on nädala kõige raskem küsimus, sest ma ei oska midagi vastata. Tükk aega oli vaikus ja siis Kaisa ütles, et peatused ja üleminekut. Katrinile see sobis ja hakkas peatusest rääkima, aga Kaisa mingi hetk ütles, et teooriast saan aru, aga praktikast mitte, selle peale ta katkestas jutu ja ütles, et okei, aga proovime siis. Ee, mina ei tea teooriast ka mitte midagi.
Võttis Kaisa esimesena ette ja mina läksin maneeži teise otsa, uurisin kõrvalt ja mõtlesin hirmuga, et ma ei saa mitte midagi aru, millest nad räägivad. Varsti pidin mina minema ja siis ta nagu lasi mul teha ja luges samme, aga ühel hetkel mul nagu viskas endal kõik üle ja ma ütlesin, et ma ei saa tegelikult mitte midagi aru, mida ma tegema pean, sest ma pole sellest kuulnudki. Ta seletas ilusti kõik ära, aga ma seljas olles ikka ei oskand midagi sellega peale hakata ja lõpuni ei saanud aru, mida ma seal tegema pean. Suutsin juba veits närvi enda peale minna, küll mul on head närvid. Ühel korral võtsin peatusesse  ja kogemata sain kõik 4 jalga ilusti paika, selle peale Katrin küsis, et kuidas ma seda tegin, aga see tuli mul kogemata. Sain mitu korda isegi hobuse ilusti ratsmesse, aga see mul kaua ei püsi.
Alustasime traaviga ja kuna mul olid esimest korda üle aastate täisnahkadega ratsapüksid jalas siis ei osanud ma kuidagi kergendamist teha, nii imelik tundus. Sellest algasid jälle kõik probleemid, olin seljas nagu kaltsunukk. Kogu aeg tundsin kuidas sääred on nii meeletult lahti, aga ma ei osanud midagi peale ka nendega hakata, sest mul ei püsi need kuidagi taga. Üritasin jällegi vaadata õigele jalale kergendamist, aga iga kord kui hakkasin maha vaatama, siis lasin ikkagi ratset nagu liiga lõdvaks ja läks kontakt ära. Õlad olid ka koguaeg ees. Ei tulnud ma nende üleminekutega toime, sest ma ise olin seal seljas väga jube ja see rikkus kõik ära.

Mingi hetk Katrin midagi ütles ja siis ma ütlesin, et ma ei oska lihtsalt sõita nagu esimest korda elus oleks hobuse seljas. Selle peale läksin ma ise nii närvi, et hakkasin seal sadulas napilt nutma. Katrin ütles, et higa sisse ja välja, et mis siis kui oleksidki esimest korda sadulas, et ära võta kõike nii südamesse kui ei tule välja, et teistel enamustel suva, kui midagi valesti läheb. Kuidas ma saan mitte närvi minna kui ma sõna otseses mõttes olen seljas nagu tükk sitta, vaesed hobused. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab üks inimene nii saamatu olla.

Tegin veel traavi-sammu üleminekuid, aga need enamus olid nii koledad, et ei tasu rääkidagi. Jalutasime tükk aega ja tegime galoppi, no tule taevas appi, ma ei saa isegi aru, kui hobune valest jalast jookseb. Natuke aega tegin galoppi, siis jälle tiba traavi ja jalutasime tükk aega. Kuna järgmise trennini oli palju aega, siis ei osanud me muud teha kui jalutada. Rippusin vahepeal niisama Artiku kaelal, nii mõnus. Mingi hetk Katrin ütles, et kui tahate olge veel ja lõbutsege, aga võite talli ka minna ning läks ise kuskile. Vaatasime Kaisaga Kristiinat korra hüppamas pisikesi asju ja mina tulin 2 korda traavis üle lattide. Korra tahtsin proovida jalusteta galoppi, aga ei suutnud piisavalt ilusti tasakaalu hoida ja rohkem ei proovinud. Jalutasime tükk aega veel ja lõpuks tuli järgmine trenn peale. Patsutasin veel Artikut ja andsin ta järgmisele. Paitasin natukene Kristiina Trebeccot ning läksime talli ära. 

06022018 Artik

Esmaspäeval käis Kristiina tallis ja jäi Katriniga rääkima ning kirjutas mulle, et kuule, kas te trenni ka millagi ja, et te kuskil trennis juba kirjas. Täpselt ei saanud ma aru, kuidas selline asi võimalik on, sest jäi jutt, et enne uut aega ei pane, kui palgapäev on ära olnud. No mis seal ikka, pakkusid välja, et teisipäev-kolmapäev saaks trenni. Helistasin ruttu Kaisale ja panimegi kohad järgmise päeva kella 16:00'isesse trenni kinni.

Teisipäeval tuli Kaisa mulle 14:50 või miskit järgi, käisime tankimas ning ostsin Statoilist süüa ja kohvi. Talli jõudsime 15 läbi natuke. Teadsin ette, et mina saan enda numpsiku Artiku ja Kaisa saab Variisa. Korraks istusime autos ja siis tuli kohe Kristiina ka. Natuke olime tallis niisama, rääkisime juttu ja varsti hakkasime valmis panema. Valmis saime ka ruttu ja olime juba suuna peaaegu maneeži poole võtnud kui Variisa otsustas tallivahet väetada, Kaisa kärutas veidi ja saimegi maneeži kuskil täpselt 16:00.

Jalutasime ja kuna kella 16'ses trennis oleme me kahekesi küsis Katrin, et mida me teha tahaks või mida õppida. Kumbki ei osanud nagu midagi öelda, lõpuks ta hakkas ise pakkuma ja Kaisa ütleski, et voldid, diagonaalid jne.
Katrin seletas meile lahti, et kuidas õige volt olema peaks ja millal peaksid nurga läbi sõitma ja millal mitte, ühesõnaga pisiasjadeni. Mina näiteks ei teadnud, et nurki ei tohi läbi sõita ja, et rada puudutad sa ainult põhimõtteliselt 4 korda, paari sammuga. Naljakas, et sellist elementaarset asja pole mulle varem õpetatud. Ta pani meile koonused ka külgedele ja tippu, et oleks lihtsam aru saada.
Hästi huvitav on see, et iga trenni alguses on Artik nagu uss, koguaeg seintele hästi lähedal ja vingerdab raja ja seina vahel, ma ei teagi täpselt, mida ma valesti teen, aga traavis kaob selline asi ja kogu ülejäänud trenn ka kordagi sellist probleemi pole.
Alustasime traaviga ja mina üritasin jälle jalga kohale saada ning teda ratsmesse võtta, aga mul püksid olid nii libedad, et ei osanud sadulas kuidagi istuda.
Esimesena sai Kaisa voldiharjutust proovida, vahepeal läksin mina ka nende juurde, aga ei tulnud mul see ühtlaselt ringis liikumine välja, Artik oli mul nagu ussike ja ma ise läksin ka nagu liiga terava nurga alt peale. Kaisa sai nagu asja korda ning siis pidin mina minema. Enamus ajast üritasin ratsmesse võtmist ära õppida, vahepeal tuli ilusti, aga siis jäi säärest väheks ning kui hakkas seisma jääma siis kuidagi ikkagi automaatselt andsin ratset ära. Mul endal ikka sellest veel natukene raske aru saada. Tegin seal voldi/ringi peal muudkui edasi, aga kuna ma ikka üritan õigele jalale kergendada siis pidevalt vaatan maha, aga tegelt ei tohiks, samas ma ei oska otse vaadata. Nii kui hakkan ratsmesse võtmise/hoidmisega tegelema, nii vaatan automaatselt maha, et ka jalga õigeks saada. Üks asi läheb hästi, siis teine halvasti, ma nagu ei suuda mitut õiget asja korraga teha.
Lõpuks hakkas vist asi natuke töötama ka, ma ise ei ütleks küll, et midagi välja tuli, aga no millega ma kunagi rahul oleks?

Järgmiseks asjaks tegimegi 4 volti: A,C, B, E juures. Mul ikka päris perfektsed ei tulnud ja B ning E omad olid väga sinka-vonka. Pärast volte hakkasime serpentiine tegema, no ei suutnud mina kuni lõpuni neid ilusti teha. Viimane oli kõige normaalsem, aga koguaeg sõitsin kas nurga või tulin liiga järsult kaare tippu, jalavahetus oli ka raske.

Viimase asjana tegelesime diagonaalidega, esialgu tegime mõlemad sammus, et oleks lihtsal aru saada ja sammus on kergem juhtida ka. Minu jaoks oli traavis väga raske, ei suutnud ma sügavale nurka teda sõita ega ka ilusti sirgelt hoida, kõige hullem oli jalavahetus.

Järgmise trenni omad hakkasid juba vaikselt saabuma, aga me saime veel tagumises otsas galoppi teha. Galopp on ikka 100 korda kergem kui traavi kergendamine. Korra pika ratsmega traavi ja jalutasime.

Viisime hobused ära ning linna tulin ma hoopis Kristiinaga, käisime mu tööl söömas.

Järgmisel päeval tellisin endale lõpuks ratsapüksid ka, sain 27€ga ja jõudsid juba 2 päeva hiljem, istuvad täitsa normaalselt, natukene suured on, aga pole hullu.

Ratsutamisega uuesti sinasõbraks

Tegelikult juba Ameerikast tagasi tulles unistasin sellest, et saaks kuskile talli minna, aga midagi selle jaoks ette ei võtnud. Korra pärast Eestisse jõudmist käisin Kaisaga Piita juures, aga seal olin ka korra seljas ja tegin pigem pilte.
Õnneks jaanuaris rääkisime Kaisaga sellest rohkem ja ainsaks valikuks tunduski Ecu tallid. Esialgu oli küll suur hirm, aga siis tuli välja, et üks tuttav inimene annab trenne ja mida meil kaotada on. Läbi Kristiina lasimegi endale esimese trenni kirja panna ning mõne päeva pärast oligi aeg minna.

1. trenn- Clinton

Kui ma ei eksi siis eelmisel päeval ostsin endale uued ratsasaapad, sest eelmised läksid Ameerikas esimesel nädalal, esimestel päevadel katki. Lisaks ratsasaabastele ostsin omale elu esimene KORRALIKU kaska, 2 paari ratsasokke ja kindad. Meel oli väga rõõmus ja valmis esimeseks trenniks sellel aastal.

Esimene trenn oli 17 jaanuar kell 17:00. Kohale minnes oli kuidagi nii imelik, ei osanud midagi teha ega kuidagi olla, aga õnneks kõndis Katrin meist mööda ja rääkis mõne lause juttu. Mainis veel ära, et Clinton võib peaga vehkida, et vaataks sellega ette. Kaisal oli Tuul ja minul Clinton
Korra raiskasime niisama aega ja siis läksime ikkagi talli poolele ära. Võtsime sadulad ja asjad ning hakkasime hobuseid puhastama. Kuna mul on mingis loll hirm selle peale kui hobune mulle tagumiku pöörab siis pidi Kaisa mitu korda mind aitama, sest ma lihtsalt kartsin. Koostöö viis sihile ja varsti panimegi sadulad selga ning kui oli aeg valjaid panna sain aru, mida see pea vehkimine tähendas. Ta nagu hakkas pead minumeelest hästi lakke lööma ja vehkima. Esimesel korral ei saanud valjaid pähe ja see lõi natukene mind rivist välja, aga teisel korral läks paremini ja rahunesin maha. Kuna meie panime vist ainukesena boksides valmis, siis vaatasime teisi ja avastasime, et kapju peab ikkagi puhastama vahekäigus, midagi saime tehtud, aga samas teised olid juba ukse juures, meie samal ajal kapjadega ikkagi ukerdamas. Kiirustasime teistele järgi ja seljas kuulsime, et olime tallivahe natuke mustaks jätnud, teine kord olime targemad.
Jalutasime ja siis vaatasin, et teised hakkavad vaikselt traavi tegema, esialgu tegi ainult üks tüdruk siis juba teine ka ja ma alguses mõtlesin, et ootan seda hetke, millal hakkab kolmas või Kaisa tegema, aga mingi hetk võtsin julguse kokku ja alustasin ka. Hiljem tuli välja, et pidimegi ise tegema. Varsti  hakkasime mingit harjutust tegema ja no tee, mis tahad, ma ei saanud mitte midagi aru, tegin kõike teiste järgi, hirm silmis.

Natukene läks aega mööda ja Katrin ütles: Uued tüdrukud, teie istakut parandaksin küll, aga teil on kõik valesti, alustadest jalgadest lõpetades kätega.
No päris kõik asjad ei saa meil samad olla, Kaisa kindlasti arenenum kui mina ja nagu ma saan aru, et ma nõuan endalt liiga palju arvestades sellega, kui harva ma ratsutan ja kui vähe on mul võimalust olnud treenerite all sõita või väljaspool ratsakoole praktiseerida. Aga no ikkagi läheb kõik nagu suhteliselt südamesse, et kõik need 9 või misiganes aastat ja ikka olen seljas täielik kartulikott.

Kuna ma ise enam esimesi trenne ei mäleta siis üritan tänu Kaisale kirjutada. Aga enamus trennist tegime traavi, alguses A ja C juures 20 meetrised voldid ja pärast pidid need minema juba 10 meetriseks. Oli ka mingi harjutus lattide vahelt sõitmisega, et suunamuutus teha, aga ma ei mäleta enam seda väga.
Ma ei mäleta enam täpset Katrini küsimust, aga mina vastasingi selle peale, et ma olen hiigelsuurte vahedega sõitnud ja enamus on mul ise õpitud, sest treenerid kas ei õpetanud või ei pannud vigu tähelegi. Keegi pole mulle kunagi niimoodi vigu välja toonudki, kõik teised nii Saksas, Ados, Pärnas kui ka Ihastes olid pigem, et jee tore, et sõidad ja raha sisse tood, senikaua kuni seljas püsid, seni on kõik hästi. Sellest tulebki see, et ma tunnen ennast nagu veel halvemini ja mõtlen, et miks sa nii möku oled ja midagi ei oska, sest kes meist ei tahaks saada kiitust.
Natukese aja pärast tegime galoppi, sellest ma väga miskit ei mäleta, eks ma ikka proovisin ja tegin ka vist, aga midagi head seal ei olnud. Enne lõppu tegime veel lõputraavi ja sellel ajal hakkasid Kullo trenni omad juba vaikselt saabuma. Jalutasime natuke ning viisime hobused sisse ära. Võtsime hobustel ruttu varustuse ära ja käisime rääkisime Katriniga, et käime ikkagi 4x kuus ja suve poole hakkaks ma tihedamini käima, et siis saab bussiga ka.
Panime varustuse ära ning otsustasime käia Nõo Konsumis, et osta miskit süüa ning pärast Ecusse tagasi minna, kuna tahtsime Kristiinat Kullo trennis näha.
Minu jaoks on hirmutav ja samas naljakas mõelda, et ma käisin ka kunagi Ado aegadel Kullo trennis ja nagu, et sellel ajal ma küll nii palju vigu ei kuulnud või siis oligi kõik nii hull, et ta ei hakanud isegi kommenteerima.

Kristiina trenni vaadates külmusin ma ära, kuigi mul oli Trebecco tekk peal ja palju soojemad riided kui Kaisal, aga ei ma muudkui vingusin ja lõpuks oli Kaisa nõus sisse minema. Vaatasime teiselt korruselt veel trenni lõppu ja oligi aeg koju ära tulla.

Minu istakuvead:
  1) Ma näiteks ei tea, mida tähendab õigele jalale kergendamine, kuna keegi pole õpetanud. Jah nüüdseks ma olen hakanud trennides seda ise vaatama ja nagu treener toob välja seda iga kord, kui näeb.
  2) Oskamatus hobust ratsmesse sõita. Seda sain mina teada alles teisel või kolmandal trennil ja Karin sai teada, et mul pole õrna aimugi, mida see tähendab. Vanasti öeldi, et tuleb hobust paindesse võtta ja polnud aimugi ratsmesse sõitmisest, aga Kristiina seletas mulle, et terve elu olen ma valesti asju teadnud.
  3) Sääred liiga ees. Nüüdseks üritan taga hoida, aga pidevalt libisevad ära või ikkagi ujuvad ette poole.
  4) Hobust pöörasin valesti, sest keegi õpetas mulle, et paremale pöörates kasutad paremist ratset ja vasaku paned suht kaela keskele, peaaegu üle kaela. Kes sellist asja õpetas, seda ma ei mäleta, aga aitäh, et mu elu veel keerulisemaks tegid, sest vanale koerale on väga raske uusi trikke õpetada.
  5) Istun sadulasse liiga kõvasti. Sellest pole ma siiani väga aru saanud ja ei oska parandada, kindlasti üks osa see, et ma pole just kõige väiksem ega kergem ja ei oska enda raskusega midagi peale hakata sadulas.
  6) Kannad all, aga varbad väljas, sest jällegi keegi on õpetanud, et tähtsam on hoida kandu all kui et kannad üleval, aga samas varbad hobuse vastas. Seda on mul kõige raskem ümber õppida ja ma saan oma veast aru, aga ma ei suuda seda lihtsalt kuidagi parandada, sest ma ei leia seda iget kohta ilma kui treener mu jalast kinni hoiaks. 4 trenniga pole see siiani parandanud, sest mu kehale on see ebaloogiline ja ebameeldiv.
  7) Pöidlad pole üleval vaid pigem keskele kokku suunatud. Seda ma olen hakanud parandama ja saan ilusti aru, kui miskit on vale.
  8) Ma ei teanud kuidas stekki käes hoida, ma ei teadnud näiteks seda, et stekk jääb põlvest ette, mitte kuskile puusa juurde ning ma ei teadnud, et stekki andes ei tohiks/peaks sa ratset ära viskama.
  9) Puus liiga taga, peaks olema ja käima ette poole, aga ma ei oska seda, sest jällegi mu keha suurus segab.
10) Vaatan hästi palju maha, sest tahan nagu vaadata hobuse liikumist ja mulle tundub kuidagi nii vastumeelne see otse vaatamine. Hästi tihti vaatangi tükk aega hobuse jalgu, et välja mõistatada õiget kergendamist ja õiget jalga.
11) Õlad ees? Seda ma olen trennis mitu korda kuulnud, aga ma ei oska parandada, sest selle asemel, et õlgu taga pool panna, muutub mu selg veel rohkem nõgusaks, aga samas õlad samas kohas. On see isegi loogiline?
12) Mida rohkem ma trennis käin seda rohkem ma saan aru, et ma tean väga väga vähe terminiloogiat ja nagu kõige lihtsamatest asjadest aru, näiteks nagu ma ennist mainisin ratsmesse sõitmine, paine, säärega edasi sõitmine? nagu viimasest saan ma aru, aga samas ma ei saa ka.
13) Viimane pole seotud istakuga vaid minu endaga, et kui treener mind vaatab siis lähen ma meeletult paanikasse ja hakkan sahmima või teen nagu, et ah näe ma tahtsingi täiesti ise sammu teha, sest ma ei tea, et jalaasendit muuta, tegelt ma lihtsalt ei julge. Paljud asjad jäävadki minu olematu julguse taha kinni, et ma ise sahkerdan seal seljas ja mõtlen meeletult üle ning kui millegagi hakkama ei saa siis lähen alati enda peale nii närvi ning hakkan kuidagi ennast nii meeletult süüdistama, et minu korda olen tahtnud seljas lihtsalt nutma hakata, et kuradi saamatu.

2. trenn- Artik

Teine trenn oli kohe samal nädalal, töö graafik poleks seda tegelikult lubanud, aga kuna üks põhitöötaja haigestus, siis oli kogu asi peapeal ja sain laupäeva vabaks, et trennis käia.

Reede öösel olin kella 4ni tööl ja läksin pärast sulgemist vanemate juurde, kuna elavad hästi lähedal. Hommikul tuli võttis Kaisa mu peale ning läksime talli. Kuna esimene trenn oli pigem edasijõudnutega siis pärast toda korda palusin, et tahaks algajate trenni ennast üle viia, et kergem oleks koos nendega õppida. Laupäevane trenn oligi algajate oma ja seda nägi ka valmispanekust. Minul oli Artik ja Kaisal Grenardi
Meie Kaisaga saime valmis kuskil 2-3 minutit peale 11:00'i või isegi mõni minut varem, aga osad väiksemad tüdrukud tulid kuskil 15 minutit hiljem.

Meie jalutasime tükk aega ringi oodates pisemaid ja Katrinit. Lõpuks tulid kõik ja võisime traaviga alustada. No korralik lappamine ikkagi. Mingi hetk Katrin kutsus enda juurde pani mul jala paika ja no see oli ikka kuidagi nii ebameeldiv valu ja nii ebaloogiline tundus. Juhtus jälle sama asi, et nii kui ta lahti lasi, kukkus minul jalg ära ja ei suutnud kuidagi tagasi ise saada. Mul ongi pigem asi selles, et isegi kui keegi paneb mu käed ja jalad paika siis ma ei saa päris täpselt aru, et miks nii ja kuidas ning pärast seda ma ei oskagi ise.

Kui ma ei eksi siis enamus ajast tegin vist sammu, sest ma läksin enda peale nii närvi, et ei suuda ennast normaalselt seljas hoida ja kõik asjad vajuvad ära. Vist hakkas alaselg ka valutama.

Minu meelest tegime maneeži pooleks ja need, kes tahtsid galoppi teha läksid ette ja need, kes ei tahtnud jäid taha. Mina jäin koos enamustega taha ja tegin veel mõned sammud traavi ning oligi kõik.

Artik on ikka korralik numpsik ja mulle nagu meeldib ta liikumine ja olek meeletult.

Kaisa tõi mind Tartusse, aga tahtsin nii meeletult Statoilist kohvi ja kui autosse tagasi läksin, siis Kaisal tuli mõte, et lähme Piita juurde, mõeldud-tehtud. Sain töölt Piitale jälle leibu kaasa. Talli minnes oli seal talli omanik, Printsi omanik ja üks noorem poiss tuli sõitma. Me Kaisaga jalutasime koplisse, et Piitat võtta ja tagasi tulles tegin ma neile karjused lahti, aga samal ajal panin need enda nina ees kinni, ma ei tea miks. AGA kui ma hakkasin 2 karjuse vahelt läbi astuma, siis jäi mul jalg kinni ja kukkusin kõigi nina ees pikali. Piita ehmatas korralikult, aga ma ise veel rohkem. Mul oli nii häbi, et ma lihtsalt naersin tükk aega nii kõvasti ja siis Kaisa üles, et ma olin pärast kukkumist t*ra öelnud piisavalt kõvasti, ma ise ei teadnud seda. Tubli Kätriin, väga tubli. Mis seal siis ikka, panime Piita valmis ja läksime platsile.
Filmisin/pildistasin neid natukene ja siis lasi Kaisa mind selga, aga selleks pidime teisele platsile minema, et ma pukilt ronida saaks.
Sain selga ära ja millegipärast ütles mulle Kaisa: "Ära siis alla kuku." Olin natuke segaduses, aga naersin selle peale ja jalutasin platsil. Jalused olid mulle meeleult pikad ehk toetus puudus ning kui ma olin platsi taha jõudnud kuulsin paar sekundit ette kuidas kuskilt katuselt lumi kukub, Piita kuulis ka seda, pani järsult kõrvale ja galoppi. Mina jäin küljele rippuma ja Kaisa oli nagu, et tõmba ennast üles, no ei saanud. Lasi mul seal rippuda ja siis tuli ikka lähemale ja aitas sadula tagasi paika saada, hea algus. Peale seda ütles mulle, et mul sinust suva, aga jumala eest, et hobune ära ei jookseks, sest kõik aiad lahti. #Prioriteedid.
Jalutasime teiselt platsilt läbi ja korra maastikule ehk lihtsalt tee peal kõndisime edasi tagasi ja pärast tegin platsil paar ringi sammu.

3. trenn- Artik

Kolmas trenn oli 2 päeva hiljem ehk esmaspäeval kell 16:00. Kaisa võttis mu jällegi peale ja läksime talli, me alati jõuame hästi vara kohale, mulle see meeletult meeldib, sest siis pole sellist kiirustamist.
Mina sain jälle Artiku ja Kaisal oli Grenardi. Panime hobused valmis ja läksime kõik maneeži. Varsti alustasime traaviga ning mingi hetk saime harjutuse, et 20m voldid ja siis meie suuremad pidime lõpuks tegema igas nurgas voldi, aga mina väga seda ei teinud. Ühel hetkel tuli mingi harjutus, mille peale mul jooksis mõistus lihtsalt kokku, kuna sa pidid arvestama kaassõitjatega ehk mööda sõites vasak õlg ja vasak õlg. Tegu oli mingi harjutusega, kus tuli lattide vahelt läbi sõita ja siis nagu poole maneeži suurused ringid. Vist oli põhimõte, et nagu maneeži suurused kaheksat sõidaks, aga keskel pead jala ära vahetama. No ikkagi on minul suurimad raskused õigele jalale kergendamisega, jube häbi, et ma ei saa seda nii ruttu selgeks. Mingi hetk ma lihtsalt tiirutasin sammus, kuna tegime suunamuutuse ja ma ei saanud enam mitte midagi aru.
Natukese aja pärast võttis ta 2 väiksemat tüdrukut maneeži ette, et saaks ühega galoppi harjutada ja meie 3kesi jäime taha, et iseseisvalt teha. Oi kuidas mulle ikka meeldik Artik, mõnus hea galopp ja hea liikumine.
Mulle veel meeldib meeletult see, kui saan sõita ühe ja sama hobusega, sest siis saad selle ühe tunnetuse kätte ja arendad ennast. Kui mina saan iga trenn uue hobuse, siis ma ei arenegi, sest mul läheb liikumisega harjumisega juba meeletult kaua aega.
Kokkuvõtteks ütleks, et mulle väga meeldib Artik ja iga trenniga läheb kõik aina paremaks.

Pärast rääkisime Katriniga ja siis ta küsis, et kas tahame samu hobuseid või kedagi uut, mina ütlesin, et minul vahet pole, et oleks väga rõõmus kui minul sama, aga vahetuse vastu ma ka pole. Selle peale ütles, et ta tahaks mulle pehmema suuga hobust anda, et tuleb äkki kasulikum. Jäigi siis jutt, et mina saan Variisa ja Kaisa  saab Artiku.


4. trenn- Variisa Oxana

Järgmine trenn oli reedel kell 17:00, ehk enne töö. Läksime talli ja uurisime tahvlilt, et kas ikka samad hobused ja Kristiina oli eelmisel päeval maininud, et teine treener, mina olid üks suur küsimärk selle jutu peale. No tahvlil olid nagu õiged nimed, aga mõtlesin, et kontrollin teist korda veel ja vaatasin, et väga huvitav, Variisa taga oli küsimärk. Läksime talli, mina käisin riietusruumis ja välja tulles vaatasin, et Kaisa räägib mingi naisega, kumbki meist aru ei saanud, et kas see on meie uus treener või mitte, oli küll. Rääkis, et Variisa lonkab ning Grenardi lonkab. Mõtles, et keda anda, mainis korra Beg'i ja siis ütles Oxana, oh jesus take the wheel, mul käisid judinad selle peale üle.
Kuna juba boksi ees seistes vaatas ta meid kõrvad taga, siis mina ei julgend teda boksi võtma minna. Mangusin Kaisat ning ta võttis päitsed ja nööri ning hakkas vaikselt ust lahti tegema. Oxanal hambad plõksusid, kõrvad taga ja ühel hetkel ründas, hüppas/jooksis Kaisa suunas. Selle peale pani Kaisa ukse kinni ja kumbki meist ei julgend teda enam puutuda. Mulle tuli meelde, et üks väike tüdruk oli riietusruumis ja läksin teda kutsuma, sinna jõudes teda polnudki ning seisime Kaisaga lihtsalt nõutult. Paar minutit hiljem tuli ta tagasi ja mina läksin, et kas sa saaks öelda, mida me Oxanaga tegema peame, et teda kätte saada. Tema selle peale tõusis püsti, tuli tallivahele, võttis päitsed ja tõmbas boksiukse lahti. Oxana hakkas korra midagi tegema, selle peale ütles ta kõva häälega EI, pani päitsed pähe ja tõi ta tallivahele. Meil Kaisaga olid vist suud põrandani vajunud, et 2 üle 20 aastast(appi me oleme vanad) inimest ei saa ühte hobust võetud ja siis tuleb mingi 11-12 aastane, korra ütleb ei ja kõik olemas.
Tänasin tüdrukut ja selleks ajaks jõudis ka üks meievanune naine sinna ning ütles, et ma tagajalgadega ettevaatlik oleks, et tal käivad need väga osavalt ja kiirelt kui vaja. Peale seda ma sõna otseses mõttes kartsin teda, poole kõhuni julgesin puhastada ja see oli kõik. Kuna mul päev oli juba halvasti alanud, sest töökaaslane helistas ja lihtsalt räuskas telefonis siis olin ma sellises tujus, et hakkaks kohe-kohe nutma, peaaegu hakkasin ka kui Oxanat puhastama pidin. Ülejäänud pidi Kaisa minu eest tegema, sest ma nii meeletult kartsin. See naine pakkus välja, et võib aidata meil tagajalad teha, sest neid ei oleks me ilmselt kumbki teinud.
Hästi huvitav oli vaadata kui Kaisa või see naine Oxana juures olid siis oli Oxana nagu huvitatud ja kõrvad normaalsed, aga kui mina tema kõrval olid siis läksid kõrvad taha ja läks nagu pingesse. Tore, kui isegi hobune sind ei salli. Igastahes see naine aitas meil tagumised jalad teha ja Kaisa pani põhimõtteliselt mu hobuse valmis, sadula ja valjad ka, sest ma ei julgend.

Lõpuks läksime maneeži ette ja seisime hetkeks, et oodata teise trenni lõppu. Sellel ajal ma niisama paitasin Oxanat ja mõtlesin, et kurat kui armas hobune ta tegelikult on, selline mõnus mõmmi, välimuselt mulle ta meeletult meeldib.
Mõned minutid hiljem saime maneeži ja palusin treeneril sadulavööd pingutada, sest ma lihtsalt kartsin jälle. Hüppasin selga ja jalutades oli ta küll nii armas ja mõnus. Kuskil 10 minutit hiljem hakkasime traavi tegema ja no alguses ma ei osanud kuidagi olla, sest ma ei saanud aru, kas ta kõnnib või teeb traavi, selline meeletult imelik liikumine. Mida aeg edasi seda normaalsem see tundus, aga ma ise meeletult loksusin seljas. Nii palju põhjuseid oli, mis ma tollel trennil nii halb olin, esiteks meie päristreener sõitis meiega samal ajal, teiseks minu jaoks siiski võõras treener andis trenni ja kolmandaks kui juba enne trenni minekut oled vaimselt mitte nagu õiges seisundis/tasakaalus siis ei saa midagi positiivset oodata ka, vähemalt minul on nii.

Trennis tegime üleminekuid, teatud tähtede juures sammu ja siis uuesti traavi, aga kuna ma ei saanud Oxanat pidama ja kõik oli valesti siis ma ei suutnud mitte midagi. Varsti pidime hakkama sama asja tegema, aga galopis ja traavi, no ma ei saanud teda mitte kuidagi galopis tagasi ja lihtsalt ei teinudki galoppi. Mitu korda ütles treener mulle, et Oxanaga ka galoppi või et Oxanaga ka traavi, aga ma lihtsalt ei tahtnud. Tundsin ise seljas kuidas me meeletult loksun ja tasakaalu praktiliselt polegi, sest sääred nii ees ja hästi lahti. Ühel hetkel ütlesin ka treenerile, et ma ei tahaks galoppi teha, kuna ma ei tunne ennast seljas piisavalt mugavalt, lubas mul traavis teha.
Mingi hetk jalutasime tükk aega ja siis tulime üle lattide diagonaalis ning C's pidid hobuse galopile tõstma. Esimesed korrad oli mul nagu kiirust vähe ja lattide kohal jäi ta hästi aeglaseks, aga iga korraga üritasin parandada. C's mina galoppi ei teinud, läksin ikka traavis edasi. Tegime suunamuutuse ja sama asja, viimsel korral tuli vist isegi suhteliselt normaalsel välja.
Jalutasime ja varsti tulidki uue grupi omad ning andsin Oxana ühele, kellega kunagi Saksas ja Pärnas käisin.

01082015

Järgmisel päeval õhtul võtsimegi ponid, panime valmis ja liikusime vaikselt maastikule. Peaaegu maa väikese tee keskel natuke puiklesid vastu kui nägid heinapalli, aga saime ilusti läbi sealt. Liikusime teele ja terve aeg ma palusin seal, et ühtegi autot ei tuleks, sest ise olin ka natuke ärev seal seljas ja ei tea kuidas reageerinud oleks. Teel jalutas täitsa ilusti, ei olnud krampis ja täitsa mugav oli, sain paar sammu traavi ka, et Kaisale järgi jõuda. Lõpuks jõudsime sinna metsarajale ja see oli täielik pettumus, sest see tee läks võssa ja suured lombid olid ka. Pöörasime otsa ringi ja kuna kell oli nii palju siis mööda teed edasi ei läinud. Kodu poole kõndides oli veel üks väike tee, pöörasime sisse, aga see lõppes pärast 15 meetrit ära. Pöörasime ümber ja tulime platsile. Vahetasime ponid ära, sain paar sammu Piitaga traavi ja siis jäi seisma, edasi ei liikunud ja "punnitas." Seisime seal siis tükk aega ja lõpuks sain jalutada ka ära ja liikusime sisse.

Kuskil 4-5 vahel hommikul liikusime minu tungival soovil talli. Panin Tukile ainult valjad ja hüppasin tallis selga, nii suur ja mugav selg, aga mul siiani raskusi seal istumisega. Jalutasin tükk aega ja tegin natuke traavi ka, polnud mingi tõsine trenn, aga sai natuke lihtsalt liikuda. Tukil oli nöör ka ümber kaela ja üritasin sellega juhtida ja säärtega, aga kuna temaga pole väga proovitud, siis sellest midagi välja ei tulnud. Jätsime ponid rahule ja tuppa magama. Koju sõitsime ratastega kas 4 tundi või peaaegu 4 tundi, tuul oli terve aja vastu, täielik surm.