Päev või kaks enne tuli välja, et meid polegi trenni pandud, hästi läheb. Läbi Kristiina saime ikkagi enda tavapärase trenni. Talli jõudsime nagu alati kell 15, esialgu polnud meil midagi teha, sest hobused olid väljas. Seekord oli minul Beg ja Kaisal Clinton. Mingi hetk tõi treener meie hobused ka sisse ja puhastasime ruttu ära, kõik sai kiirelt valmis ja võtsime suuna maneeži poole. Natuke aega ootasime ukse taga ja ei julgend sisse minna, kuna Koma sõitis ja kartsime teda ehmatada. Sisse minnes Koma sõitja ütles, et ma Beg'i huvides paneks ukse kinni, et ta ehmub kergelt. Üritasin Beg'i ukseni saada, aga väga vabatahtlikult sinna ei läinud ja ma ei kartnud ka midagi. Mind meeletult häiris see, et üks maneeži küljeustest polnud kinni ja see kolksus pidevalt lahti ja siis väikese pauguga tagasi kinni, see Beg'i küll ei tundunud hirmutavat õnneks.
Iga kord kui üritasin sadulavööd pingutada, siis ta hakkas mu ümber tiire tegema ja ei püsinud üldse paigal, ma oleks pidanud selle meelde jätma. Läksin selga ära ja no sadul oli kuidagi imelik, minu jaoks puudus eest igasugune toetus ja ütlesin Kaisale ka, et issand kui lihtne oleks siit kukkuda. Maneeži etteotsa sattudes tuli treener ka ja ütles, et no anname Beg'i jaoks ka steki, mina ei tundud, et seda vaja oleks, aga ma ei viitsi treenerile vastu ka vaielda. Enne seda katsusin, et sadulavöö ka kuidagi natuke lahti, sest ta enne nagu punnitas vastu mulle ja jõi hästi palju vett boksis. Stekki nähes hakkas ta eest ära kõndima ja siis treener tuli ikka ja võttis hästi õrnalt ratsmest kinni, ütlesin talle, et ma tõmban sadulavöö ka siis rohkem kinni, sellest läks põrgu lahti.
Ma ei tea, kas tõesti minu parem jalg läks liiga taha või kuhu iganes(ühelgi teisel hobusel pole sellest sooja ega külma) või treeneril läks ikkagi stekk kuidagi suule liiga lähedale, aga ta ei hoidnud väga kinni ka ratsmetest JA siis juhtus see, mida pole väga kaua juhtunud, eriti veel ratsakooli hobusega.
Beg tõmbas galopis mul alt ära, vasak jalg oli mul kuskil x kohas, sest just üritasin sadulavööga jamada ja parem jalg oli vist esialgu jaluses. Kuidagi hoidsin ennast esialgu kinni ja Beg tegi sellise poolringi maneeži keskel ning ma tundsin kuidas ma hakkan ühele poole ära vajuma, kuna surusin jalusele. Lasin paremast jalusest lahti ja vaatasin, et jääb sammu ja kui korra suutsin rahulikumalt hingata, siis tuli välja, et ma eksisin. Beg tõmbas täie kiirusega mul uuesti alt ära ja mina vajusin nii ühele küljele ära, et kukkusin meeletult kõvasti enda vasakule puusale ja jalale. Esimese asjana pisarad voolasid korraks ja valu oli tappev, üritasin püsti tõusta, aga ma ei suutnud. Viskasin ennast lihtsalt pikali ja üritasin täiesti jõust ennast kokku võtta. Lõpuks treener tuli Beg'iga mu juurde ja aitas mind püsti, valu oli meeletu. Lonkasin kuidagi pukini, istusin maha ja siis jõudis vaikselt šokk kohale ja ei saanud korralikult õhku kätte enam. Kartsin, et minestan sellest meeletust valust ja hingamisraskustest ära. Treener mitu korda küsis, et kas tahan selga tagasi, sest ta vist ei saanud aru, kui tõsine asi tegelikult on.
Mingi hetk hakkas mul istudes säär surisema ja jalas oli äärmiselt vähe jõudu. Ma ei julgenud kuidagi küsida, et kas ma võin kuskile minna ja pikali visata, aga õnneks varsti lõpetas Koma omanik trenni ja tegi ukse lahti. Võtsin kogu julguse kokku ja küsisin, sest pilt hakkas natukene eest minema. Püsti tõustes ei suutnud ma peaaegu üldse püsti seista ja Koma omanikul oli minust nii kahju, aga ta ei saanud kuidagi aidata ka. Hästi aeglaselt lonkasin ühte suurde tuppa, panin toolid ritta ja viskasin pikali, et valu nii hull ei oleks. Lõpuks kell oli piisav, kuidagi lonkasin ette ruumi. Kristina oli ka tulnud ja varsti tuli treener ka sinna, rääkisid minuga natukene juttu ja 10 minuti pärast jõudis Kaisa.
Maksime trenni raha ära, mõtlesin küll, et natukene nõme, ma kukun ennast 3 minutit pärast selga minekut katki ja maksan kuu raha, ehk kukkumise eest maksin 11,25€. Mis seal ikka, eks näeb, mis sellest saab.
Kuna ma olin hommikul juba otsustanud, et tahan koju Vaga Mama't, siis võtsime suuna sinna. Autosse saamine oli jube, valu oli MEELETU, liigutada ma ennast ei julgend. Helistasin emmele ka ja rääkisin, et kukkusin alla, tema läks täiesti paanikasse, et pärast lähme EMO'sse. Tellisin toidu ära ja ootasime parklas, et see valmiks. Kaisa käis järel ning võtsime suuna minu koju. Peaaegu läbi pisarate sain autost välja ja kuidagi kahest esimesest astmest üles. Koridori jõudes Kaisa jooksis üles, et äkki ta saab mind üles aidata. Ma suutsin läbi valu selle ajaga 1 astme astuda ja kuidagi vedasin ennast esimesel korrusele ehk umbes 6 trepiastet, see oli täielik põrgu. Jõudsime mõlemad arusaamale, et mina koju ei saa ja tuleb ikkagi vanemate poole minna. Kaisa jooksis tõi mu toidu ja paar asja toast, seiklesime autosse tagasi ja vanemate poole. Saime hoovi sõita ja jällegi läbi meeletu valu tulin autost välja.
Toas istusin kuidagi toolile ja olin seal tükk aega, sest emps pidi vahepeal ära käima. Kuna mul pärast kukkumist lõi meeletu väsimuse peale, siis lõpuks suutsin ennast teise tuppa diivanile visata, kass oli ka mul mitu korda kaisus ja tukkusin vaikselt. Püsti tulek oli jube, pole sellist valu vist veel tundnud. Püsti ma igastahes sain ja lõpuks võtsime suuna EMO'sse. Kohale jõudes esialgu ma ei istunud, kuna kartsin, et meeletult valus on püsti tulla, aga lõpuks ikkagi pidin istuma, kuna teised inimesed ka ootasid. Sisse minnes pidin ratsapüksid nagu alla tõmbama ja üks õde ütles, et viska voodile, selle peale hakkasin meeletult värisema, et ma ei suuda küll kuskile visata. Kuidagi sain nagu püksid alla poole ja arst katsus üle, loomulikult peab alati tegu olema mingi noore meessoost arstiga. Katsus selga, tuharat ja puusa, vahepeal käisid meeletud valuhood läbi. Ütles küll, et midagi tõsist ei tohiks olla, aga saadame ikka kindluse mõttes röntgenisse.
Röntgenis pidi riided ära võtma ja alguses kartsin, et pean ratsapüksid üleni ära võtma, aga ma ei saanud mitte kuidagi kummardada, õnneks pidin sama tegema mida esimeses kabinetiski. Pildid said tehtud ja ootasime natukene teise kabineti ees veel. Sisse minnes arst ütles, et ei näinud nagu midagi, kirjutas mulle mingi tugeva valuvaigisti. Käisime apteegis ja andsin tööle ka teada, et lisaks sellele, et ma paar päeva varem haigeks jäin ja töölt ära pidin tulema pärast 2hte tundi, kukkusin ma nüüd ennast vigaseks ka. Tööl niigi pole inimesi, kõik haiged.
Vanemate poole minnes ema pidi aitama natuke riideid vahetada, sest ma ei saanud kummardada, ehk ma ei saanud ratsapükse ega põlvikuid ära. Voodisse minek oli ka jube, ma pidin ennast põlvili laskma ja siis kuidagi kätega ennast üleval hoidma ja paremale küljele laskma. Aga nii kui ma täielikult parema külje peal olen siis vasakul on mingi valu, nagu mingi tükk oleks alaseljas/puusas, mis vajutaks kogu ülejäänud kehale. Selja peal ma magada ei saanud, koguaeg pidi olema padi selja all, et vasakule poole ei vajuks, pööramine oli jube. Hommikune voodist üles tõus oli omamoodi jubedus ja meeletu valu.
Praeguseks on kuues päev ja selline meeletu tükk on ikka vasakus küljes/seljas ja lonkan natukene. Teisipäevase trenni jätsime ära, sest sellises olukorras ma sõita küll ei saa. Tegelikult järgmisel päeval helistati EMO'st ja öeldi, et radioloog leidis nagu midagi pildilt, kui valu läheb hullemaks, siis peaks tagasi tulema. No valus mul otseselt pole, aga ma tahaks teada, et mis sealt leiti ja miks on tunda siiani mingit hiiglasliku tükki seljas. Sinine leht ka hetkel 20 märtsini, järgmine kuu olen küll väga vaene.
Täna käisin EMO korduvkabinetis ja midagi tarka seal ei öelnud, murdu pole, aga lehte pikendati 29 märtsini, tõesti vahva.
No comments:
Post a Comment