27022018 Variisa

Kristiina eelmisel päeval mainis juba midagi, et Katrin haige ja ei tea, kes meile trenni annab ja kas üleüldse toimub. Talli jõudes läksime kohe bokside juurde ja küsisin ühelt naiselt, kes oligi meie treener, ta tegelt ühe teise talli omanik, aga aitab hetkel Ecus. Minul oli jälle Variisa ja Kaisal Artik, panime nad vahekäiku ära ja nii kui jõudsin paar tõmmet harjaga ära teha, lasi Variisa jälle hunniku keset talli, see on juba teine kord minuga ja Kaisaga tegi ka seda ühel korral, naljakas.
Lõpuks saime valmis ja läksime maneeži, jalutasime ja siis tuli treener ka, rääkis endast ja miskit veel, ma täpselt enam ei mäletagi. Traavi tehes kordus täpselt sama asi, nagu kõige esimeses trennis, kuulsin jälle, et mul 100 viga. See on üks suurimaid põhjuseid, miks ma mitte kuidagi ei salli treenerite vahetusi, sest kui ma ühega juba ära harjun ja tema minuga, siis järgmine lööb lihtsalt kõik sassi. Kui Katrin nagu järjest, samm-sammu haaval aitab edasi liikuda, siis keegi uus seda ei tea ja lööb kõik peapeale. Ratsutamises ma ei salli mitte kuidagi muutust, nii kui vahetub treener või hobune, olen mina jälle liimist lahti ja ei suuda minna tagasi oma tavapärasesse rütmi.
Igatahes enamus ajast kasutasime poolt platsist ja tegime ühte suurt ringi, et pidime maneeži keskel oleva nurga läbi sõitma ja siis hobuse sirgeks saama ning peale toda järgmine nurk ja sama asi. Enamus ajast ei saanud ma aru, mida tegema peab, täiesti arusaamatu minu jaoks, kuna mina ei tea enamus asjade teoreetilist pooltki, siis raske teha praktikat.
Tegime kergendatud traavi ja ma olin isegi imestunud, et tihti kergendasin õigele jalale, mõned korrad treener mainis, et vahetame jala ära ja pärast seda sain jälle korda. Mingi hetk hakkasime tegema täisistakus traavi ja no see on ikka raske. Jalused ei püsinud jalas, sest jalad ei olnud korralikult, istuda ei suutnud ma ka ilusti, vahepeal põntsusin meeletult. Mida edasi, seda paremaks kõik läks ja ilma, et ma oleks isegi aru saanud, mida ma teen, jooksis hobune ratsmes. Paar suunamuutust ja natukene tegime ka poolistakut.
Korra jalutasime ja alustasime galopiga. Treener ütles, et istuge sisse ja sõitke puusaga edasi, no mul oli nalja kui palju kui ma seda kuulsin. Esialgu tegime ikkagi poole maneeži peal ja üritasime ikka nurki ilusaks sõita, aga no galopis on kõige vähem kontrolli kõige üle. Mina pidin Variisat koguaeg kiiremaks sõitma, aga minu jaoks oli ta niigi kiire ja mida kiiremaks ma ta sain, seda vähem suutsin ilusti istuda. Natuke olime ringi peal ja siis pidime sirgel laskma hobusel lihtsalt joosta, ise ajasime edasi, et nad jookseks. Kuna Variisa oli mul rajal, aga selle vagu oli suhteliselt sügav, siis ühes nurgas ma küll kartsin, et käin temaga lihtsalt pikali, kuna ma ei saanud teda kuidagi tagasi. Õnneks jäime mõlemad korrad ilusti püsti, aga tagasi võtmisega oli mul tükk aega raskusi.
Lõpetuseks tegime pea olematu ratsmega lõputraavi, aga pidime ikka edasi ajama ja nii raske on kergendada kiires traavis, enamus ajast ma lihtsalt loperdasin seal seljas. Jalutasime ära ja viisime hobused ära.
Boksis võtsin varustuse ära ja krabasin ühe harja, et saaks puhastada, aga mingi tüdruk lihtsalt läks ja pani täie jõua vee käima, et ämbrit täita ja Variisa ehmatas nii meeletult, et jooksis minust peaaegu üle. Mina olin sellest nii korralikult jahmunud ja vihane, et tulin värisedes boksist välja ja oleks hea meelega tahtnud vastu vahtimist tollele tüdrukule anda, et mis sa idioot ei oska teistega arvestada või.