06022018 Beg- Plix-plax, EMO laks

Kuna eelmisel korral sai kuukaart täis, siis oli meil pikk arutelu, kas minna sellel kuul või mitte, kuna meie enda treener tagasi veel ei tule. No lõpuks suhteliselt vastumeelsena ütlesin, et okei ma olen nõus tulema, halb idee, väga halb idee.
Päev või kaks enne tuli välja, et meid polegi trenni pandud, hästi läheb. Läbi Kristiina saime ikkagi enda tavapärase trenni. Talli jõudsime nagu alati kell 15, esialgu polnud meil midagi teha, sest hobused olid väljas. Seekord oli minul Beg ja Kaisal Clinton. Mingi hetk tõi treener meie hobused ka sisse ja puhastasime ruttu ära, kõik sai kiirelt valmis ja võtsime suuna maneeži poole. Natuke aega ootasime ukse taga ja ei julgend sisse minna, kuna Koma sõitis ja kartsime teda ehmatada. Sisse minnes Koma sõitja ütles, et ma Beg'i huvides paneks ukse kinni, et ta ehmub kergelt. Üritasin Beg'i ukseni saada, aga väga vabatahtlikult sinna ei läinud ja ma ei kartnud ka midagi. Mind meeletult häiris see, et üks maneeži küljeustest polnud kinni ja see kolksus pidevalt lahti ja siis väikese pauguga tagasi kinni, see Beg'i küll ei tundunud hirmutavat õnneks.
Iga kord kui üritasin sadulavööd pingutada, siis ta hakkas mu ümber tiire tegema ja ei püsinud üldse paigal, ma oleks pidanud selle meelde jätma. Läksin selga ära ja no sadul oli kuidagi imelik, minu jaoks puudus eest igasugune toetus ja ütlesin Kaisale ka, et issand kui lihtne oleks siit kukkuda. Maneeži etteotsa sattudes tuli treener ka ja ütles, et no anname Beg'i jaoks ka steki, mina ei tundud, et seda vaja oleks, aga ma ei viitsi treenerile vastu ka vaielda. Enne seda katsusin, et sadulavöö ka kuidagi natuke lahti, sest ta enne nagu punnitas vastu mulle ja jõi hästi palju vett boksis. Stekki nähes hakkas ta eest ära kõndima ja siis treener tuli ikka ja võttis hästi õrnalt ratsmest kinni, ütlesin talle, et ma tõmban sadulavöö ka siis rohkem kinni, sellest läks põrgu lahti.

Ma ei tea, kas tõesti minu parem jalg läks liiga taha või kuhu iganes(ühelgi teisel hobusel pole sellest sooja ega külma) või treeneril läks ikkagi stekk kuidagi suule liiga lähedale, aga ta ei hoidnud väga kinni ka ratsmetest JA siis juhtus see, mida pole väga kaua juhtunud, eriti veel ratsakooli hobusega.
Beg tõmbas galopis mul alt ära, vasak jalg oli mul kuskil x kohas, sest just üritasin sadulavööga jamada ja parem jalg oli vist esialgu jaluses. Kuidagi hoidsin ennast esialgu kinni ja Beg tegi sellise poolringi maneeži keskel ning ma tundsin kuidas ma hakkan ühele poole ära vajuma, kuna surusin jalusele. Lasin paremast jalusest lahti ja vaatasin, et jääb sammu ja kui korra suutsin rahulikumalt hingata, siis tuli välja, et ma eksisin. Beg tõmbas täie kiirusega mul uuesti alt ära ja mina vajusin nii ühele küljele ära, et kukkusin meeletult kõvasti enda vasakule puusale ja jalale. Esimese asjana pisarad voolasid korraks ja valu oli tappev, üritasin püsti tõusta, aga ma ei suutnud. Viskasin ennast lihtsalt pikali ja üritasin täiesti jõust ennast kokku võtta. Lõpuks treener tuli Beg'iga mu juurde ja aitas mind püsti, valu oli meeletu. Lonkasin kuidagi pukini, istusin maha ja siis jõudis vaikselt šokk kohale ja ei saanud korralikult õhku kätte enam. Kartsin, et minestan sellest meeletust valust ja hingamisraskustest ära. Treener mitu korda küsis, et kas tahan selga tagasi, sest ta vist ei saanud aru, kui tõsine asi tegelikult on.
Mingi hetk hakkas mul istudes säär surisema ja jalas oli äärmiselt vähe jõudu. Ma ei julgenud kuidagi küsida, et kas ma võin kuskile minna ja pikali visata, aga õnneks varsti lõpetas Koma omanik trenni ja tegi ukse lahti. Võtsin kogu julguse kokku ja küsisin, sest pilt hakkas natukene eest minema. Püsti tõustes ei suutnud ma peaaegu üldse püsti seista ja Koma omanikul oli minust nii kahju, aga ta ei saanud kuidagi aidata ka. Hästi aeglaselt lonkasin ühte suurde tuppa, panin toolid ritta ja viskasin pikali, et valu nii hull ei oleks. Lõpuks kell oli piisav, kuidagi lonkasin ette ruumi. Kristina oli ka tulnud ja varsti tuli treener ka sinna, rääkisid minuga natukene juttu ja 10 minuti pärast jõudis Kaisa.
Maksime trenni raha ära, mõtlesin küll, et natukene nõme, ma kukun ennast 3 minutit pärast selga minekut katki ja maksan kuu raha, ehk kukkumise eest maksin 11,25€. Mis seal ikka, eks näeb, mis sellest saab.
Kuna ma olin hommikul juba otsustanud, et tahan koju Vaga Mama't, siis võtsime suuna sinna. Autosse saamine oli jube, valu oli MEELETU, liigutada ma ennast ei julgend. Helistasin emmele ka ja rääkisin, et kukkusin alla, tema läks täiesti paanikasse, et pärast lähme EMO'sse. Tellisin toidu ära ja ootasime parklas, et see valmiks. Kaisa käis järel ning võtsime suuna minu koju. Peaaegu läbi pisarate sain autost välja ja kuidagi kahest esimesest astmest üles. Koridori jõudes Kaisa jooksis üles, et äkki ta saab mind üles aidata. Ma suutsin läbi valu selle ajaga 1 astme astuda ja kuidagi vedasin ennast esimesel korrusele ehk umbes 6 trepiastet, see oli täielik põrgu. Jõudsime mõlemad arusaamale, et mina koju ei saa ja tuleb ikkagi vanemate poole minna. Kaisa jooksis tõi mu toidu ja paar asja toast, seiklesime autosse tagasi ja vanemate poole. Saime hoovi sõita ja jällegi läbi meeletu valu tulin autost välja.
Toas istusin kuidagi toolile ja olin seal tükk aega, sest emps pidi vahepeal ära käima. Kuna mul pärast kukkumist lõi meeletu väsimuse peale, siis lõpuks suutsin ennast teise tuppa diivanile visata, kass oli ka mul mitu korda kaisus ja tukkusin vaikselt. Püsti tulek oli jube, pole sellist valu vist veel tundnud. Püsti ma igastahes sain ja lõpuks võtsime suuna EMO'sse. Kohale jõudes esialgu ma ei istunud, kuna kartsin, et meeletult valus on püsti tulla, aga lõpuks ikkagi pidin istuma, kuna teised inimesed ka ootasid. Sisse minnes pidin ratsapüksid nagu alla tõmbama ja üks õde ütles, et viska voodile, selle peale hakkasin meeletult värisema, et ma ei suuda küll kuskile visata. Kuidagi sain nagu püksid alla poole ja arst katsus üle, loomulikult peab alati tegu olema mingi noore meessoost arstiga. Katsus selga, tuharat ja puusa, vahepeal käisid meeletud valuhood läbi. Ütles küll, et midagi tõsist ei tohiks olla, aga saadame ikka kindluse mõttes röntgenisse.
Röntgenis pidi riided ära võtma ja alguses kartsin, et pean ratsapüksid üleni ära võtma, aga ma ei saanud mitte kuidagi kummardada, õnneks pidin sama tegema mida esimeses kabinetiski. Pildid said tehtud ja ootasime natukene teise kabineti ees veel. Sisse minnes arst ütles, et ei näinud nagu midagi, kirjutas mulle mingi tugeva valuvaigisti. Käisime apteegis ja andsin tööle ka teada, et lisaks sellele, et ma paar päeva varem haigeks jäin ja töölt ära pidin tulema pärast 2hte tundi, kukkusin ma nüüd ennast vigaseks ka. Tööl niigi pole inimesi, kõik haiged.
Vanemate poole minnes ema pidi aitama natuke riideid vahetada, sest ma ei saanud kummardada, ehk ma ei saanud ratsapükse ega põlvikuid ära. Voodisse minek oli ka jube, ma pidin ennast põlvili laskma ja siis kuidagi kätega ennast üleval hoidma ja paremale küljele laskma. Aga nii kui ma täielikult parema külje peal olen siis vasakul on mingi valu, nagu mingi tükk oleks alaseljas/puusas, mis vajutaks kogu ülejäänud kehale. Selja peal ma magada ei saanud, koguaeg pidi olema padi selja all, et vasakule poole ei vajuks, pööramine oli jube. Hommikune voodist üles tõus oli omamoodi jubedus ja meeletu valu.

Praeguseks on kuues päev ja selline meeletu tükk on ikka vasakus küljes/seljas ja lonkan natukene. Teisipäevase trenni jätsime ära, sest sellises olukorras ma sõita küll ei saa. Tegelikult järgmisel päeval helistati EMO'st ja öeldi, et radioloog leidis nagu midagi pildilt, kui valu läheb hullemaks, siis peaks tagasi tulema. No valus mul otseselt pole, aga ma tahaks teada, et mis sealt leiti ja miks on tunda siiani mingit hiiglasliku tükki seljas. Sinine leht ka hetkel 20 märtsini, järgmine kuu olen küll väga vaene.
Täna käisin EMO korduvkabinetis ja midagi tarka seal ei öelnud, murdu pole, aga lehte pikendati 29 märtsini, tõesti vahva.

27022018 Variisa

Kristiina eelmisel päeval mainis juba midagi, et Katrin haige ja ei tea, kes meile trenni annab ja kas üleüldse toimub. Talli jõudes läksime kohe bokside juurde ja küsisin ühelt naiselt, kes oligi meie treener, ta tegelt ühe teise talli omanik, aga aitab hetkel Ecus. Minul oli jälle Variisa ja Kaisal Artik, panime nad vahekäiku ära ja nii kui jõudsin paar tõmmet harjaga ära teha, lasi Variisa jälle hunniku keset talli, see on juba teine kord minuga ja Kaisaga tegi ka seda ühel korral, naljakas.
Lõpuks saime valmis ja läksime maneeži, jalutasime ja siis tuli treener ka, rääkis endast ja miskit veel, ma täpselt enam ei mäletagi. Traavi tehes kordus täpselt sama asi, nagu kõige esimeses trennis, kuulsin jälle, et mul 100 viga. See on üks suurimaid põhjuseid, miks ma mitte kuidagi ei salli treenerite vahetusi, sest kui ma ühega juba ära harjun ja tema minuga, siis järgmine lööb lihtsalt kõik sassi. Kui Katrin nagu järjest, samm-sammu haaval aitab edasi liikuda, siis keegi uus seda ei tea ja lööb kõik peapeale. Ratsutamises ma ei salli mitte kuidagi muutust, nii kui vahetub treener või hobune, olen mina jälle liimist lahti ja ei suuda minna tagasi oma tavapärasesse rütmi.
Igatahes enamus ajast kasutasime poolt platsist ja tegime ühte suurt ringi, et pidime maneeži keskel oleva nurga läbi sõitma ja siis hobuse sirgeks saama ning peale toda järgmine nurk ja sama asi. Enamus ajast ei saanud ma aru, mida tegema peab, täiesti arusaamatu minu jaoks, kuna mina ei tea enamus asjade teoreetilist pooltki, siis raske teha praktikat.
Tegime kergendatud traavi ja ma olin isegi imestunud, et tihti kergendasin õigele jalale, mõned korrad treener mainis, et vahetame jala ära ja pärast seda sain jälle korda. Mingi hetk hakkasime tegema täisistakus traavi ja no see on ikka raske. Jalused ei püsinud jalas, sest jalad ei olnud korralikult, istuda ei suutnud ma ka ilusti, vahepeal põntsusin meeletult. Mida edasi, seda paremaks kõik läks ja ilma, et ma oleks isegi aru saanud, mida ma teen, jooksis hobune ratsmes. Paar suunamuutust ja natukene tegime ka poolistakut.
Korra jalutasime ja alustasime galopiga. Treener ütles, et istuge sisse ja sõitke puusaga edasi, no mul oli nalja kui palju kui ma seda kuulsin. Esialgu tegime ikkagi poole maneeži peal ja üritasime ikka nurki ilusaks sõita, aga no galopis on kõige vähem kontrolli kõige üle. Mina pidin Variisat koguaeg kiiremaks sõitma, aga minu jaoks oli ta niigi kiire ja mida kiiremaks ma ta sain, seda vähem suutsin ilusti istuda. Natuke olime ringi peal ja siis pidime sirgel laskma hobusel lihtsalt joosta, ise ajasime edasi, et nad jookseks. Kuna Variisa oli mul rajal, aga selle vagu oli suhteliselt sügav, siis ühes nurgas ma küll kartsin, et käin temaga lihtsalt pikali, kuna ma ei saanud teda kuidagi tagasi. Õnneks jäime mõlemad korrad ilusti püsti, aga tagasi võtmisega oli mul tükk aega raskusi.
Lõpetuseks tegime pea olematu ratsmega lõputraavi, aga pidime ikka edasi ajama ja nii raske on kergendada kiires traavis, enamus ajast ma lihtsalt loperdasin seal seljas. Jalutasime ära ja viisime hobused ära.
Boksis võtsin varustuse ära ja krabasin ühe harja, et saaks puhastada, aga mingi tüdruk lihtsalt läks ja pani täie jõua vee käima, et ämbrit täita ja Variisa ehmatas nii meeletult, et jooksis minust peaaegu üle. Mina olin sellest nii korralikult jahmunud ja vihane, et tulin värisedes boksist välja ja oleks hea meelega tahtnud vastu vahtimist tollele tüdrukule anda, et mis sa idioot ei oska teistega arvestada või.

20022018 Variisa

Talli sõites oli meeletult ilus ilm, lumi maas ja päike säras. Kohale jõudes astusime tahvli ette, vaatasime alguses, et mhm sama nagu alati, astusime paar sammu eelmale ja siis oli nagu, oot misasja. Mõlemad tormasime tahvli juurde tagasi ja vaatasime, et hobused olid vahetuses. Kaisa sai Artiku ja mina Variisa. Seda oleks olnud kõrvalt nii naljakas näha.
Läksime talli, hakkasime hobuseid valmis panema ja kui Katrin tuli uurisime, et kas hobused pididki vahetuses olema, pidid jah. Uuris veel, et kas me maastikule ei tahaks minna, ikka tahtsime, mõtlesime juba talli sõites seda, et ideaalne ilm selle jaoks. Katrin pani ka hobuse valmis ja ronisime tallis selga ning korra õues olevale platsile, et saaks sadulavööd ja jalused paika. Ootasime ühe naise Komaga ära ja hakkasime liikuma.
Alguses jalutasime natukene aega, täitsa mugav liikumine ja tundis meeletult hea. Ühel sirgel alustasime traaviga, mõnus oli, alguses oli kõik hästi, aga mida edasi me traavitasime, seda hullemaks kõik läks, sest ühel hetkel ma ei saanud Variisat mitte kuidagi enam tagasi ja ta ronis Artikule koguaeg nii tagumikku. Ma meeletult kartsin, et Kaisa Artikuga minu ees peaks libisema, siis jookseks ma lihtsalt neist üle või äkki Artik paneb lihtsalt Variisale lihtsalt kabjaga. Olin natukene frustrated ja väsinud, ütlesin Katrinile ka, et ma ei saa nagu hakkama ja ta seletas kuidas olla, et anna järgi ja ise ka seljas vabamaks, et siis õnnestub paremini, õnnestuski. Mida edasi, seda paremaks läks, väga lahe oli maastikul teistega olla. Galoppi tegema ei hakkand, kuna mina ja Koma omanik ei tundnud ennast just kõige vabamalt ja ma kartsin, et ei saaks Variisat enam mitte kuidagi tagasi.
Kuna aega oli veel piisavalt läksime seljas läbi talli otse maneeži. Korra jalutasime ja hakkasime galoppi tegema. Mõned korrad tegin valest jalast, sest ma ei teadnud, et paindega saab sellist asja kontrollida. Päris hea galopp on Variisal, traav ka äärmiselt mugav. Tegime veel lõputraavi ja jalutasime hobused ära.
Artik läks järgmisesse trenni edasi, aga Variisa viisin talli tagasi, võtsin lahti ja nunnutasin natukene boksis.