Tegelikult juba Ameerikast tagasi tulles unistasin sellest, et saaks kuskile talli minna, aga midagi selle jaoks ette ei võtnud. Korra pärast Eestisse jõudmist käisin Kaisaga Piita juures, aga seal olin ka korra seljas ja tegin pigem pilte.
Õnneks jaanuaris rääkisime Kaisaga sellest rohkem ja ainsaks valikuks tunduski Ecu tallid. Esialgu oli küll suur hirm, aga siis tuli välja, et üks tuttav inimene annab trenne ja mida meil kaotada on. Läbi Kristiina lasimegi endale esimese trenni kirja panna ning mõne päeva pärast oligi aeg minna.
1. trenn- Clinton
Kui ma ei eksi siis eelmisel päeval ostsin endale uued ratsasaapad, sest eelmised läksid Ameerikas esimesel nädalal, esimestel päevadel katki. Lisaks ratsasaabastele ostsin omale elu esimene KORRALIKU kaska, 2 paari ratsasokke ja kindad. Meel oli väga rõõmus ja valmis esimeseks trenniks sellel aastal.
Esimene trenn oli 17 jaanuar kell 17:00. Kohale minnes oli kuidagi nii imelik, ei osanud midagi teha ega kuidagi olla, aga õnneks kõndis Katrin meist mööda ja rääkis mõne lause juttu. Mainis veel ära, et Clinton võib peaga vehkida, et vaataks sellega ette. Kaisal oli Tuul ja minul Clinton
Korra raiskasime niisama aega ja siis läksime ikkagi talli poolele ära. Võtsime sadulad ja asjad ning hakkasime hobuseid puhastama. Kuna mul on mingis loll hirm selle peale kui hobune mulle tagumiku pöörab siis pidi Kaisa mitu korda mind aitama, sest ma lihtsalt kartsin. Koostöö viis sihile ja varsti panimegi sadulad selga ning kui oli aeg valjaid panna sain aru, mida see pea vehkimine tähendas. Ta nagu hakkas pead minumeelest hästi lakke lööma ja vehkima. Esimesel korral ei saanud valjaid pähe ja see lõi natukene mind rivist välja, aga teisel korral läks paremini ja rahunesin maha. Kuna meie panime vist ainukesena boksides valmis, siis vaatasime teisi ja avastasime, et kapju peab ikkagi puhastama vahekäigus, midagi saime tehtud, aga samas teised olid juba ukse juures, meie samal ajal kapjadega ikkagi ukerdamas. Kiirustasime teistele järgi ja seljas kuulsime, et olime tallivahe natuke mustaks jätnud, teine kord olime targemad.
Jalutasime ja siis vaatasin, et teised hakkavad vaikselt traavi tegema, esialgu tegi ainult üks tüdruk siis juba teine ka ja ma alguses mõtlesin, et ootan seda hetke, millal hakkab kolmas või Kaisa tegema, aga mingi hetk võtsin julguse kokku ja alustasin ka. Hiljem tuli välja, et pidimegi ise tegema. Varsti hakkasime mingit harjutust tegema ja no tee, mis tahad, ma ei saanud mitte midagi aru, tegin kõike teiste järgi, hirm silmis.
Natukene läks aega mööda ja Katrin ütles: Uued tüdrukud, teie istakut parandaksin küll, aga teil on kõik valesti, alustadest jalgadest lõpetades kätega.
No päris kõik asjad ei saa meil samad olla, Kaisa kindlasti arenenum kui mina ja nagu ma saan aru, et ma nõuan endalt liiga palju arvestades sellega, kui harva ma ratsutan ja kui vähe on mul võimalust olnud treenerite all sõita või väljaspool ratsakoole praktiseerida. Aga no ikkagi läheb kõik nagu suhteliselt südamesse, et kõik need 9 või misiganes aastat ja ikka olen seljas täielik kartulikott.
Kuna ma ise enam esimesi trenne ei mäleta siis üritan tänu Kaisale kirjutada. Aga enamus trennist tegime traavi, alguses A ja C juures 20 meetrised voldid ja pärast pidid need minema juba 10 meetriseks. Oli ka mingi harjutus lattide vahelt sõitmisega, et suunamuutus teha, aga ma ei mäleta enam seda väga.
Ma ei mäleta enam täpset Katrini küsimust, aga mina vastasingi selle peale, et ma olen hiigelsuurte vahedega sõitnud ja enamus on mul ise õpitud, sest treenerid kas ei õpetanud või ei pannud vigu tähelegi. Keegi pole mulle kunagi niimoodi vigu välja toonudki, kõik teised nii Saksas, Ados, Pärnas kui ka Ihastes olid pigem, et jee tore, et sõidad ja raha sisse tood, senikaua kuni seljas püsid, seni on kõik hästi. Sellest tulebki see, et ma tunnen ennast nagu veel halvemini ja mõtlen, et miks sa nii möku oled ja midagi ei oska, sest kes meist ei tahaks saada kiitust.
Natukese aja pärast tegime galoppi, sellest ma väga miskit ei mäleta, eks ma ikka proovisin ja tegin ka vist, aga midagi head seal ei olnud. Enne lõppu tegime veel lõputraavi ja sellel ajal hakkasid Kullo trenni omad juba vaikselt saabuma. Jalutasime natuke ning viisime hobused sisse ära. Võtsime hobustel ruttu varustuse ära ja käisime rääkisime Katriniga, et käime ikkagi 4x kuus ja suve poole hakkaks ma tihedamini käima, et siis saab bussiga ka.
Panime varustuse ära ning otsustasime käia Nõo Konsumis, et osta miskit süüa ning pärast Ecusse tagasi minna, kuna tahtsime Kristiinat Kullo trennis näha.
Minu jaoks on hirmutav ja samas naljakas mõelda, et ma käisin ka kunagi Ado aegadel Kullo trennis ja nagu, et sellel ajal ma küll nii palju vigu ei kuulnud või siis oligi kõik nii hull, et ta ei hakanud isegi kommenteerima.
Kristiina trenni vaadates külmusin ma ära, kuigi mul oli Trebecco tekk peal ja palju soojemad riided kui Kaisal, aga ei ma muudkui vingusin ja lõpuks oli Kaisa nõus sisse minema. Vaatasime teiselt korruselt veel trenni lõppu ja oligi aeg koju ära tulla.
Minu istakuvead:
1) Ma näiteks ei tea, mida tähendab õigele jalale kergendamine, kuna keegi pole õpetanud. Jah nüüdseks ma olen hakanud trennides seda ise vaatama ja nagu treener toob välja seda iga kord, kui näeb.
2) Oskamatus hobust ratsmesse sõita. Seda sain mina teada alles teisel või kolmandal trennil ja Karin sai teada, et mul pole õrna aimugi, mida see tähendab. Vanasti öeldi, et tuleb hobust paindesse võtta ja polnud aimugi ratsmesse sõitmisest, aga Kristiina seletas mulle, et terve elu olen ma valesti asju teadnud.
3) Sääred liiga ees. Nüüdseks üritan taga hoida, aga pidevalt libisevad ära või ikkagi ujuvad ette poole.
4) Hobust pöörasin valesti, sest keegi õpetas mulle, et paremale pöörates kasutad paremist ratset ja vasaku paned suht kaela keskele, peaaegu üle kaela. Kes sellist asja õpetas, seda ma ei mäleta, aga aitäh, et mu elu veel keerulisemaks tegid, sest vanale koerale on väga raske uusi trikke õpetada.
5) Istun sadulasse liiga kõvasti. Sellest pole ma siiani väga aru saanud ja ei oska parandada, kindlasti üks osa see, et ma pole just kõige väiksem ega kergem ja ei oska enda raskusega midagi peale hakata sadulas.
6) Kannad all, aga varbad väljas, sest jällegi keegi on õpetanud, et tähtsam on hoida kandu all kui et kannad üleval, aga samas varbad hobuse vastas. Seda on mul kõige raskem ümber õppida ja ma saan oma veast aru, aga ma ei suuda seda lihtsalt kuidagi parandada, sest ma ei leia seda iget kohta ilma kui treener mu jalast kinni hoiaks. 4 trenniga pole see siiani parandanud, sest mu kehale on see ebaloogiline ja ebameeldiv.
7) Pöidlad pole üleval vaid pigem keskele kokku suunatud. Seda ma olen hakanud parandama ja saan ilusti aru, kui miskit on vale.
8) Ma ei teanud kuidas stekki käes hoida, ma ei teadnud näiteks seda, et stekk jääb põlvest ette, mitte kuskile puusa juurde ning ma ei teadnud, et stekki andes ei tohiks/peaks sa ratset ära viskama.
9) Puus liiga taga, peaks olema ja käima ette poole, aga ma ei oska seda, sest jällegi mu keha suurus segab.
10) Vaatan hästi palju maha, sest tahan nagu vaadata hobuse liikumist ja mulle tundub kuidagi nii vastumeelne see otse vaatamine. Hästi tihti vaatangi tükk aega hobuse jalgu, et välja mõistatada õiget kergendamist ja õiget jalga.
11) Õlad ees? Seda ma olen trennis mitu korda kuulnud, aga ma ei oska parandada, sest selle asemel, et õlgu taga pool panna, muutub mu selg veel rohkem nõgusaks, aga samas õlad samas kohas. On see isegi loogiline?
12) Mida rohkem ma trennis käin seda rohkem ma saan aru, et ma tean väga väga vähe terminiloogiat ja nagu kõige lihtsamatest asjadest aru, näiteks nagu ma ennist mainisin ratsmesse sõitmine, paine, säärega edasi sõitmine? nagu viimasest saan ma aru, aga samas ma ei saa ka.
13) Viimane pole seotud istakuga vaid minu endaga, et kui treener mind vaatab siis lähen ma meeletult paanikasse ja hakkan sahmima või teen nagu, et ah näe ma tahtsingi täiesti ise sammu teha, sest ma ei tea, et jalaasendit muuta, tegelt ma lihtsalt ei julge. Paljud asjad jäävadki minu olematu julguse taha kinni, et ma ise sahkerdan seal seljas ja mõtlen meeletult üle ning kui millegagi hakkama ei saa siis lähen alati enda peale nii närvi ning hakkan kuidagi ennast nii meeletult süüdistama, et minu korda olen tahtnud seljas lihtsalt nutma hakata, et kuradi saamatu.
2. trenn- Artik
Teine trenn oli kohe samal nädalal, töö graafik poleks seda tegelikult lubanud, aga kuna üks põhitöötaja haigestus, siis oli kogu asi peapeal ja sain laupäeva vabaks, et trennis käia.
Reede öösel olin kella 4ni tööl ja läksin pärast sulgemist vanemate juurde, kuna elavad hästi lähedal. Hommikul tuli võttis Kaisa mu peale ning läksime talli. Kuna esimene trenn oli pigem edasijõudnutega siis pärast toda korda palusin, et tahaks algajate trenni ennast üle viia, et kergem oleks koos nendega õppida. Laupäevane trenn oligi algajate oma ja seda nägi ka valmispanekust. Minul oli Artik ja Kaisal Grenardi
Meie Kaisaga saime valmis kuskil 2-3 minutit peale 11:00'i või isegi mõni minut varem, aga osad väiksemad tüdrukud tulid kuskil 15 minutit hiljem.
Meie jalutasime tükk aega ringi oodates pisemaid ja Katrinit. Lõpuks tulid kõik ja võisime traaviga alustada. No korralik lappamine ikkagi. Mingi hetk Katrin kutsus enda juurde pani mul jala paika ja no see oli ikka kuidagi nii ebameeldiv valu ja nii ebaloogiline tundus. Juhtus jälle sama asi, et nii kui ta lahti lasi, kukkus minul jalg ära ja ei suutnud kuidagi tagasi ise saada. Mul ongi pigem asi selles, et isegi kui keegi paneb mu käed ja jalad paika siis ma ei saa päris täpselt aru, et miks nii ja kuidas ning pärast seda ma ei oskagi ise.
Kui ma ei eksi siis enamus ajast tegin vist sammu, sest ma läksin enda peale nii närvi, et ei suuda ennast normaalselt seljas hoida ja kõik asjad vajuvad ära. Vist hakkas alaselg ka valutama.
Minu meelest tegime maneeži pooleks ja need, kes tahtsid galoppi teha läksid ette ja need, kes ei tahtnud jäid taha. Mina jäin koos enamustega taha ja tegin veel mõned sammud traavi ning oligi kõik.
Artik on ikka korralik numpsik ja mulle nagu meeldib ta liikumine ja olek meeletult.
Kaisa tõi mind Tartusse, aga tahtsin nii meeletult Statoilist kohvi ja kui autosse tagasi läksin, siis Kaisal tuli mõte, et lähme Piita juurde, mõeldud-tehtud. Sain töölt Piitale jälle leibu kaasa. Talli minnes oli seal talli omanik, Printsi omanik ja üks noorem poiss tuli sõitma. Me Kaisaga jalutasime koplisse, et Piitat võtta ja tagasi tulles tegin ma neile karjused lahti, aga samal ajal panin need enda nina ees kinni, ma ei tea miks. AGA kui ma hakkasin 2 karjuse vahelt läbi astuma, siis jäi mul jalg kinni ja kukkusin kõigi nina ees pikali. Piita ehmatas korralikult, aga ma ise veel rohkem. Mul oli nii häbi, et ma lihtsalt naersin tükk aega nii kõvasti ja siis Kaisa üles, et ma olin pärast kukkumist t*ra öelnud piisavalt kõvasti, ma ise ei teadnud seda. Tubli Kätriin, väga tubli. Mis seal siis ikka, panime Piita valmis ja läksime platsile.
Filmisin/pildistasin neid natukene ja siis lasi Kaisa mind selga, aga selleks pidime teisele platsile minema, et ma pukilt ronida saaks.
Sain selga ära ja millegipärast ütles mulle Kaisa: "Ära siis alla kuku." Olin natuke segaduses, aga naersin selle peale ja jalutasin platsil. Jalused olid mulle meeleult pikad ehk toetus puudus ning kui ma olin platsi taha jõudnud kuulsin paar sekundit ette kuidas kuskilt katuselt lumi kukub, Piita kuulis ka seda, pani järsult kõrvale ja galoppi. Mina jäin küljele rippuma ja Kaisa oli nagu, et tõmba ennast üles, no ei saanud. Lasi mul seal rippuda ja siis tuli ikka lähemale ja aitas sadula tagasi paika saada, hea algus. Peale seda ütles mulle, et mul sinust suva, aga jumala eest, et hobune ära ei jookseks, sest kõik aiad lahti. #Prioriteedid.
Jalutasime teiselt platsilt läbi ja korra maastikule ehk lihtsalt tee peal kõndisime edasi tagasi ja pärast tegin platsil paar ringi sammu.
3. trenn- Artik
Kolmas trenn oli 2 päeva hiljem ehk esmaspäeval kell 16:00. Kaisa võttis mu jällegi peale ja läksime talli, me alati jõuame hästi vara kohale, mulle see meeletult meeldib, sest siis pole sellist kiirustamist.
Mina sain jälle Artiku ja Kaisal oli Grenardi. Panime hobused valmis ja läksime kõik maneeži. Varsti alustasime traaviga ning mingi hetk saime harjutuse, et 20m voldid ja siis meie suuremad pidime lõpuks tegema igas nurgas voldi, aga mina väga seda ei teinud. Ühel hetkel tuli mingi harjutus, mille peale mul jooksis mõistus lihtsalt kokku, kuna sa pidid arvestama kaassõitjatega ehk mööda sõites vasak õlg ja vasak õlg. Tegu oli mingi harjutusega, kus tuli lattide vahelt läbi sõita ja siis nagu poole maneeži suurused ringid. Vist oli põhimõte, et nagu maneeži suurused kaheksat sõidaks, aga keskel pead jala ära vahetama. No ikkagi on minul suurimad raskused õigele jalale kergendamisega, jube häbi, et ma ei saa seda nii ruttu selgeks. Mingi hetk ma lihtsalt tiirutasin sammus, kuna tegime suunamuutuse ja ma ei saanud enam mitte midagi aru.
Natukese aja pärast võttis ta 2 väiksemat tüdrukut maneeži ette, et saaks ühega galoppi harjutada ja meie 3kesi jäime taha, et iseseisvalt teha. Oi kuidas mulle ikka meeldik Artik, mõnus hea galopp ja hea liikumine.
Mulle veel meeldib meeletult see, kui saan sõita ühe ja sama hobusega, sest siis saad selle ühe tunnetuse kätte ja arendad ennast. Kui mina saan iga trenn uue hobuse, siis ma ei arenegi, sest mul läheb liikumisega harjumisega juba meeletult kaua aega.
Kokkuvõtteks ütleks, et mulle väga meeldib Artik ja iga trenniga läheb kõik aina paremaks.
Pärast rääkisime Katriniga ja siis ta küsis, et kas tahame samu hobuseid või kedagi uut, mina ütlesin, et minul vahet pole, et oleks väga rõõmus kui minul sama, aga vahetuse vastu ma ka pole. Selle peale ütles, et ta tahaks mulle pehmema suuga hobust anda, et tuleb äkki kasulikum. Jäigi siis jutt, et mina saan Variisa ja Kaisa saab Artiku.
4. trenn- Variisa Oxana
Järgmine trenn oli reedel kell 17:00, ehk enne töö. Läksime talli ja uurisime tahvlilt, et kas ikka samad hobused ja Kristiina oli eelmisel päeval maininud, et teine treener, mina olid üks suur küsimärk selle jutu peale. No tahvlil olid nagu õiged nimed, aga mõtlesin, et kontrollin teist korda veel ja vaatasin, et väga huvitav, Variisa taga oli küsimärk. Läksime talli, mina käisin riietusruumis ja välja tulles vaatasin, et Kaisa räägib mingi naisega, kumbki meist aru ei saanud, et kas see on meie uus treener või mitte, oli küll. Rääkis, et Variisa lonkab ning Grenardi lonkab. Mõtles, et keda anda, mainis korra Beg'i ja siis ütles Oxana, oh jesus take the wheel, mul käisid judinad selle peale üle.
Kuna juba boksi ees seistes vaatas ta meid kõrvad taga, siis mina ei julgend teda boksi võtma minna. Mangusin Kaisat ning ta võttis päitsed ja nööri ning hakkas vaikselt ust lahti tegema. Oxanal hambad plõksusid, kõrvad taga ja ühel hetkel ründas, hüppas/jooksis Kaisa suunas. Selle peale pani Kaisa ukse kinni ja kumbki meist ei julgend teda enam puutuda. Mulle tuli meelde, et üks väike tüdruk oli riietusruumis ja läksin teda kutsuma, sinna jõudes teda polnudki ning seisime Kaisaga lihtsalt nõutult. Paar minutit hiljem tuli ta tagasi ja mina läksin, et kas sa saaks öelda, mida me Oxanaga tegema peame, et teda kätte saada. Tema selle peale tõusis püsti, tuli tallivahele, võttis päitsed ja tõmbas boksiukse lahti. Oxana hakkas korra midagi tegema, selle peale ütles ta kõva häälega EI, pani päitsed pähe ja tõi ta tallivahele. Meil Kaisaga olid vist suud põrandani vajunud, et 2 üle 20 aastast(appi me oleme vanad) inimest ei saa ühte hobust võetud ja siis tuleb mingi 11-12 aastane, korra ütleb ei ja kõik olemas.
Tänasin tüdrukut ja selleks ajaks jõudis ka üks meievanune naine sinna ning ütles, et ma tagajalgadega ettevaatlik oleks, et tal käivad need väga osavalt ja kiirelt kui vaja. Peale seda ma sõna otseses mõttes kartsin teda, poole kõhuni julgesin puhastada ja see oli kõik. Kuna mul päev oli juba halvasti alanud, sest töökaaslane helistas ja lihtsalt räuskas telefonis siis olin ma sellises tujus, et hakkaks kohe-kohe nutma, peaaegu hakkasin ka kui Oxanat puhastama pidin. Ülejäänud pidi Kaisa minu eest tegema, sest ma nii meeletult kartsin. See naine pakkus välja, et võib aidata meil tagajalad teha, sest neid ei oleks me ilmselt kumbki teinud.
Hästi huvitav oli vaadata kui Kaisa või see naine Oxana juures olid siis oli Oxana nagu huvitatud ja kõrvad normaalsed, aga kui mina tema kõrval olid siis läksid kõrvad taha ja läks nagu pingesse. Tore, kui isegi hobune sind ei salli. Igastahes see naine aitas meil tagumised jalad teha ja Kaisa pani põhimõtteliselt mu hobuse valmis, sadula ja valjad ka, sest ma ei julgend.
Lõpuks läksime maneeži ette ja seisime hetkeks, et oodata teise trenni lõppu. Sellel ajal ma niisama paitasin Oxanat ja mõtlesin, et kurat kui armas hobune ta tegelikult on, selline mõnus mõmmi, välimuselt mulle ta meeletult meeldib.
Mõned minutid hiljem saime maneeži ja palusin treeneril sadulavööd pingutada, sest ma lihtsalt kartsin jälle. Hüppasin selga ja jalutades oli ta küll nii armas ja mõnus. Kuskil 10 minutit hiljem hakkasime traavi tegema ja no alguses ma ei osanud kuidagi olla, sest ma ei saanud aru, kas ta kõnnib või teeb traavi, selline meeletult imelik liikumine. Mida aeg edasi seda normaalsem see tundus, aga ma ise meeletult loksusin seljas. Nii palju põhjuseid oli, mis ma tollel trennil nii halb olin, esiteks meie päristreener sõitis meiega samal ajal, teiseks minu jaoks siiski võõras treener andis trenni ja kolmandaks kui juba enne trenni minekut oled vaimselt mitte nagu õiges seisundis/tasakaalus siis ei saa midagi positiivset oodata ka, vähemalt minul on nii.
Trennis tegime üleminekuid, teatud tähtede juures sammu ja siis uuesti traavi, aga kuna ma ei saanud Oxanat pidama ja kõik oli valesti siis ma ei suutnud mitte midagi. Varsti pidime hakkama sama asja tegema, aga galopis ja traavi, no ma ei saanud teda mitte kuidagi galopis tagasi ja lihtsalt ei teinudki galoppi. Mitu korda ütles treener mulle, et Oxanaga ka galoppi või et Oxanaga ka traavi, aga ma lihtsalt ei tahtnud. Tundsin ise seljas kuidas me meeletult loksun ja tasakaalu praktiliselt polegi, sest sääred nii ees ja hästi lahti. Ühel hetkel ütlesin ka treenerile, et ma ei tahaks galoppi teha, kuna ma ei tunne ennast seljas piisavalt mugavalt, lubas mul traavis teha.
Mingi hetk jalutasime tükk aega ja siis tulime üle lattide diagonaalis ning C's pidid hobuse galopile tõstma. Esimesed korrad oli mul nagu kiirust vähe ja lattide kohal jäi ta hästi aeglaseks, aga iga korraga üritasin parandada. C's mina galoppi ei teinud, läksin ikka traavis edasi. Tegime suunamuutuse ja sama asja, viimsel korral tuli vist isegi suhteliselt normaalsel välja.
Jalutasime ja varsti tulidki uue grupi omad ning andsin Oxana ühele, kellega kunagi Saksas ja Pärnas käisin.
