Ponid

Mingi reede läksime Kaisaga 22 ajal maale. Panime ponid valmis, ma olin Tukiga. Kõik kuidagi nii ilusti klappis, traav oli nii mõnus ja liikumine väga väga hea. Galopi jaoks oli natuke märg, aga paar sammu tegin, väga tubli poni. Mõlemad on nii armsad kuidagi.

Kas äkki sama nädala pühapäeval või järgmise käisime uuesti maal. Trenn oli ikka väga hea, liikumine klappis ja väga kerge oli sõita, poni oli väga tubli. Galopp oli ka üllatavalt hea, üritasin natukene kaheksaid teha, midagi tuli välja küll, aga ma kardan seda, et äkki on plats libe ja ma käin hobusega pöörates küllili, see hoidis natukene tagasi. Lõputraav ja jalutasime ära.
Kogu öö olin üleval, et hommikul sõitma minna, aga me läksime 7 ajal ja see oli juba hilja, sest kärbsed piirasid kogu poni ümber, kuigi need olid tavalised kärbsed, siis see ikka meeletult segas. Üritasin traavi teha, aga no mitte midagi ei klappinud, ei kiire ega aeglane traav, lihtsalt loksusin seal seljas. Lõpuks hakkas traavis kõht ka nii valutama ja jalutasin seni kuni Kaisa otsustas ka lõpetada. Kõik saavad seal hobustega nii hästi hakkama ja siis olen seal mina, kellel tuleb 10 halba trenni ja siis juhtub 1 hea sinna vahele no ja suurim viga on see, et ma vingun väga palju, vastik harjumus, kohe kui hakkama ei saa, siis virisen.