Teisipäeval kuskil kuue ajal jõudsime maale ja palusin Kaisal pilte teha natuke (suur aitäh), panime hobused ka talli ja käisime riideid vahetamas. Ma ei leidnud kodus enda saabaste ja sääriste kotti ning sõitsin tossude ja tavaliste pehmete dressidega, mu sääred ei liigu enam ja meeletult valutavad, sest jalusterihmad meeletult surusid sinna ja hõõrusid.
Pole Piitaga nii kaua sõitnud ja üleüldse pole jälle sõitnud mõni kuu. Traav mõned korrad tuli normaalne välja, aga enamus ajast ma ei suuda ilusti rütmis sõita, kuidagi ei saa seda õiget rütmi vahel, kuigi kiirus on sama. Pole hullu, eks harjutamise asi ja vabandab sellega välja, et ma ei tee korralikult trenni ka. Galoppi tegin sirgel, aga ei suutnud tagasi hoida, loksusin meeletult ning ma kardan nurki, mul on meeletu hirm selle ees, et käin hobusega pikali. Jalutasime hobustega taha koplisse ja lõpetasime trenni.
Laupäeval sain ma täiesti ise martingali peale pandud (7 aasta jooksul esimene kord..). Traav oli päris korralik ja ma tundsin, et ise olen kindlamalt seljas ning kergendan vabamalt, kuidagi õige tunne oli. Paar sellist halba sammu tuli ka, kus mul läks rütm väga sassi, aga üllatavalt hästi tuli traav välja. Galoppi tegin esialgu ümber paari takistuse ja tempo oli päris hea, ei kiirustanud väga kuskile. Kolm korda tulin risti, esimesel korral oli kuidagi vaadatav, teisel korral jäin pooleldi maha ja kolmandal korral jäin väga maha, samas ei saa midagi väga halba öelda, sest ma hüppasin viimati vist 2011 detsembris.. Kuidas see aeg nii ruttu läheb? Vaatasin kuidas Kaisa Tukiga hüppab ja jalutasin, jäin mõtlema, et mida ma kardan, kukun siis kukun hobusega. Tegin siis takistuste ümber veel 2 ringi galoppi ja paar korda jäin vaatama, et nüüd küll libisevad jalad alt, aga kõik läks hästi ja tempo ka mulle meeldis. Jalutasime kopli taha otsa ja lõpetasime ära.
 |
| 5 aastat ja 10 juuksevärvi varem |
No comments:
Post a Comment