30082014

Jäin vanu pilte vaatama ja panen siia mõned, sest millestki kirjutada ei ole.

Appi kui väga ma seda poni igatsen.

Uus stiil.

YEHAAA

Ponid

Mingi reede läksime Kaisaga 22 ajal maale. Panime ponid valmis, ma olin Tukiga. Kõik kuidagi nii ilusti klappis, traav oli nii mõnus ja liikumine väga väga hea. Galopi jaoks oli natuke märg, aga paar sammu tegin, väga tubli poni. Mõlemad on nii armsad kuidagi.

Kas äkki sama nädala pühapäeval või järgmise käisime uuesti maal. Trenn oli ikka väga hea, liikumine klappis ja väga kerge oli sõita, poni oli väga tubli. Galopp oli ka üllatavalt hea, üritasin natukene kaheksaid teha, midagi tuli välja küll, aga ma kardan seda, et äkki on plats libe ja ma käin hobusega pöörates küllili, see hoidis natukene tagasi. Lõputraav ja jalutasime ära.
Kogu öö olin üleval, et hommikul sõitma minna, aga me läksime 7 ajal ja see oli juba hilja, sest kärbsed piirasid kogu poni ümber, kuigi need olid tavalised kärbsed, siis see ikka meeletult segas. Üritasin traavi teha, aga no mitte midagi ei klappinud, ei kiire ega aeglane traav, lihtsalt loksusin seal seljas. Lõpuks hakkas traavis kõht ka nii valutama ja jalutasin seni kuni Kaisa otsustas ka lõpetada. Kõik saavad seal hobustega nii hästi hakkama ja siis olen seal mina, kellel tuleb 10 halba trenni ja siis juhtub 1 hea sinna vahele no ja suurim viga on see, et ma vingun väga palju, vastik harjumus, kohe kui hakkama ei saa, siis virisen.

The way we spend our time defines who we are.

Pole nii kaua siia kirjutanud, mõned korrad olen Kaisaga maal käinud, aga viitsimist ei ole olnud, et siia kirjutada.
Teisipäeval kuskil kuue ajal jõudsime maale ja palusin Kaisal pilte teha natuke (suur aitäh), panime hobused ka talli ja käisime riideid vahetamas. Ma ei leidnud kodus enda saabaste ja sääriste kotti ning sõitsin tossude ja tavaliste pehmete dressidega, mu sääred ei liigu enam ja meeletult valutavad, sest jalusterihmad meeletult surusid sinna ja hõõrusid.
Pole Piitaga nii kaua sõitnud ja üleüldse pole jälle sõitnud mõni kuu. Traav mõned korrad tuli normaalne välja, aga enamus ajast ma ei suuda ilusti rütmis sõita, kuidagi ei saa seda õiget rütmi vahel, kuigi kiirus on sama. Pole hullu, eks harjutamise asi ja vabandab sellega välja, et ma ei tee korralikult trenni ka. Galoppi tegin sirgel, aga ei suutnud tagasi hoida, loksusin meeletult ning ma kardan nurki, mul on meeletu hirm selle ees, et käin hobusega pikali. Jalutasime hobustega taha koplisse ja lõpetasime trenni.
Laupäeval sain ma täiesti ise martingali peale pandud (7 aasta jooksul esimene kord..). Traav oli päris korralik ja ma tundsin, et ise olen kindlamalt seljas ning kergendan vabamalt, kuidagi õige tunne oli. Paar sellist halba sammu tuli ka, kus mul läks rütm väga sassi, aga üllatavalt hästi tuli traav välja. Galoppi tegin esialgu ümber paari takistuse ja tempo oli päris hea, ei kiirustanud väga kuskile. Kolm korda tulin risti, esimesel korral oli kuidagi vaadatav, teisel korral jäin pooleldi maha ja kolmandal korral jäin väga maha, samas ei saa midagi väga halba öelda, sest ma hüppasin viimati vist 2011 detsembris..  Kuidas see aeg nii ruttu läheb? Vaatasin kuidas Kaisa Tukiga hüppab ja jalutasin, jäin mõtlema, et mida ma kardan, kukun siis kukun hobusega. Tegin siis takistuste ümber veel 2 ringi galoppi ja paar korda jäin vaatama, et nüüd küll libisevad jalad alt, aga kõik läks hästi ja tempo ka mulle meeldis. Jalutasime kopli taha otsa ja lõpetasime ära.

5 aastat ja 10 juuksevärvi varem